Soomes saab käbide korjamisega teenida 4000 eurot kuus - Elu24 : Kurioosum

Soomes saab käbide korjamisega teenida 4000 eurot kuus - Elu24 : Kurioosum

Tutvustus marimetsa rabast

http://www.loodusajakiri.ee/eesti_loodus/artikkel612_599.html
Hetkel on probleem kogu raja läbimises. Käimiseks on 5,5 km pikkune laudtee, mida mööda tuleb tagasi ka tulla. Käisin täna.

Leegid õhtu hämaruses.

Paar õhtut tagasi, kui väljas valitses karge, tuuletu õhtupoolik. Leidsin, et nüüd on õige aeg minna metsa ja oluline töö ära teha (põletada naabrimaal veidike rämpsu, mis risustas ümbrust). Võtsin kaasa õueküünla, mille süütasin pimeduse saabudes ja paigutasin kõrgemale kohale, et küünal valgustaks pimeda metsaaluse veel valgemaks. Teada-tuntud tõde, et metsas läheb kiiremini pimedaks, kui lagedal. Küünal oli süüdatud ühtlasi ka lahkunud naabrimehe mälestuseks, kes küll Rapla surnuaial perekonna ühtsel kalmistul puhkamas. Tunnistan, et teadmatus, kuid sisemise empaatia võime alusel olen korda saatnud. 
Lõke mille olin siis süüdanud ja olles hiliste õhtu tundideni istunud (kui hakkasid söed tekkima). 
Sattusin ainiti lõkketuld silmitsedes, taas mälestuste radadel käima. Meenusid head lapsepõlve aastad vana-vanemate juures. Lõke sümboliseerib mu lapsepõlve ja karjaskäimist. Karjas käisin päris kaua, kuni 16 eluaastani. Kõige enam meeldis mulle sügisene aeg... september, oktoober ja kuidas kunagi ilmas lubasid siis ka november. Kui ikka oktoobris lumi maha sadas, siis sellega lõppes ka mu hooajaline karjasepõli.
Karja minek oli alati peale kooli. Koolist koju tulek oli kiire ja loomad aiast välja lasknud ning mahlakale ädalale juhatanud, esimene asi mille kokku kuhjasin oli sobivatest materjalidest kergesti süttivad oksaraod enne pimeduse saabumist, lõkke süütamiseks. Vahel harva, käis oma lapsepõlve lugusid heietamas naabrimees Kuno Koppel (lahkunud, töötas Pae karjääris suure ekskavaatori peal, sama tööd tegi tema abikaasa Aino-tööl käidi graafiku alusel- elab veel Keilas). Ja päeva pikkus kujunes loomadega, ädala söötmisega ikka 21-ni. Nii kaua, kui kodust hõigati, et ,,Kari koju" ja niis siis karjajuht asus kohe teele ning mina siis rivi lõpus karjasevitsakest vibutamas tähtsalt... nagu mustkunstnik võlukepikest võlukunsti sooritamiseks.
Meenuvad sõjaaegsed lood just selle paigaga seotud. Lagedi mõisa (endine viinavabrik, on olnud kanala, Nõuka ajal kuulsa TNL direktori juhtimisel rajati sinna Linnuvabriku muuseum-kuidas kujunes sealses piirkonnas kanakasvatus ja munatööstus-nüüd on rajatud ümbrusesse koolisõidu suunaga hobusetall). Väga huvitav kujunemine on sellel hoonel. Mõisa lähedale jääb veel saar, kus omal ajal korraldati vägevaid jaanitulesid ning osalt rajati mitmete riigi suurte tegelaste istutatud puudega park (kuid kolhooside ja sohvooside kokku kuivamisega ning häälestumine kapitalistlikule ühiskonnale lihtsalt kadus sellel saarel ka tuleviku mõte-kadus ka omaniku staatus). Olles jälginud kõike toimuvat, tekitab alati nukrust ning mõttetuse tunnet, et miks oli seda vaja. Kas siis ei osata hoida... 
Kõike selliseid heietusi tekitas üks lõkkeõhtu... 

Mõtte noppeid...

Nii kaua kui inimesed maakeral on elanud, on ka loomad olnud osake nende elust. Küttide ja korilastena on meie geenidesse sisetatud oskused loomi jälgida. Meie esivanemad õppisid loomade sõnumeid tõlgendama, teades, et loomade käitumine võib ennetada ohtu. Kui rääkida emotsionaalsest heaolust, siis hoolitsevad hobused endiselt meie turvalisuse eest. Nad annavad meile märku, kui meie sisemaastikul on viltu vajunud või räämas.
Selle sõnumiga meenub mulle pea 10 aastat tagasi aset leidnud sündmus. Olles oma viimase lapsega haiglas enne sinna minekut olin teinud kõik endast oleneva. Söödad valmis, et juhul, kui tuleb minek, oleks olemas koduline, kes vaatab hobuste järele ja annaks süüa juurde, kui sellest rohumassist väheks loomadele jääb. Mis juhtus, esimene päev ei suutnud Keith mitte ühtegi hobust õue saada (tol korral oli mul siis 6 hobust). Olles üritanud teine päev hobuseid õue lasta, olid nad aiast välja tormanud ja uuesti sisse. Keith loobus hobuste välja panemisest. Kui ma siis ükskord lapsega koju sain. Kogesin hobustest ehmatust ja sisemist hirmu (hirm seisis, et peremehega on midagi juhtunud). Sama päev lasin hobused kohe õue ja alustasin lapse kõrvalt kohe kohalikele küla lastele trenni tegemisega (ei saanud ise kordagi puhata). 
Miks see asi juhtus, tõin kaks nädalat enne arstide poolt paika pandud sünnikuupäeva ühe hobuse Jõgevamaalt, kes nuttis oma endist perenaist taga pea kaks kuud. Kes siis oma sisemise kurvastusega muutis ka minu hobused stressavateks. (See oli aastal 2002.mai ja juuni).

Eile õhtul aitasid koerad ühel kährikul eluküünla kustutada. Tavaline asi, et iga sügis, need neljajalgsed võõrliigiks ja siin kohastunud elukad majade lähedusse tungivad. Miks mitte, suleliste hais on see, mis nagu magnetiga siia neid tõmbab.
Käisin vet.apteegis ostsin ussirohtu ja sobivat toitu Sassule ning vaikselt püüan elu samale lainele tagasi keerata. Rohu andsin koheselt ära (hommikul koju jõudes söötsin mõlemad koerad) mõlematele koertele. 
Meenub mulle aastate tagune lugu, kus ma vaidlesin vana-vanaemaga, et koertele ja kassidele peab andma korraliselt ussirohtu. Kus sa sellega, tema jäi vaidluses küll peale, kuid tegijaks olin mina. Sain aru, et vahel on mõni inimene.... vääääääga tark... ja lasen tal seda olla. 
Ma usun, et nüüd kus Pipi tita on juba pea paar nädalat uues kodus olnud, hakkab Sassu enesetunne paranema. Eks mind ennast häirib sama moodi, kui koer käitub teisiti, kui tavaliselt. Kõige enam kannatan, kui koer kõhnub ja karvastik kaotab läike. 
Mõtisklen, kust leida sobiv rahasumma, et saaks traktori ära remontida. Ja traktor seisb seal samas kohas, kus ma ta seisma jätsin. Poiss korra tegi lahti, kuid meil see teema, et peab keskelt lahti tegema. Parem juba kõik jubinad, mis vinguvad ära koheselt vahetada. 
Randa titaga koolitus sujub suurepäraselt, kõnnib ilusti käe kõrval, jalgu tõstame. Sügatud saab päris palju, kahe jala peale tõusmine on kadunud. Randa tita on veel hästi sotsiaalne, tundub, et oma olemusega on mõnegi ,,krokodilli" südamesõpruse võitnud. Krokodillideks nimetan enda hobustest neid hobuseid, kes seisavad liidri positsioonil ja kipuvad väga palju eneseruumi enesele võtma ja jagavad ainult endale meelepäraste suksudega. Olla liidrile meelepärane, on privileeg suurem. Samas nooruke hobu õpib kõike kompetentse hobuse kõrvalt.
Kahtlustan mõnda aega, et vist on Herta ka tiine. Käitumine on kummaline, sarnaneb tiine looma omale. Las olla, kelle järglane tulemas tahes, hea meel, kui oleks. Minu meelest ei jäänud ta eelmise omaniku ajal tiineks sellepärast, et oli stressis.  Liptoni ja Herta ühisjärglane võib päris kena loom sündida. Eks neid ole küll, kes kohe vildakalt vaatavad, et torika olen lasknud paarituda eestlasega.  Kahju on inimestest, kelle mõistmine vahel kaob kuhugi, hetkel ei leia sobivat sõna.

Väljas sajab, siis olen keskendunud rohkem sisemistele tegevustele. Ahi köeb, kuna väline niiskus kipub kütmata tubadesse tungima.

Vahe peal korrastasin oma paberimajandust, vaatasin makstud arveid neid siis arhiveerides. Pärast selliseid tegevusi olles otsisin ülesse raamatu ,,Ühenduses hobustega" Margrit Coates on selle kirjutanud. Vara hommikul painas üks asi ja see vajas selle raamatu sisust leidmaks mis mind vaevab.

... leidsin hea koha lk. 63

Vaid siis, kui meid valdab rahu ja harmoonia, ütleb hobune südamest: ,,Ma tahan viibida su läheduses ja järgneda sinu juhendamisele."

Leidsin selle mis otsisin... 

Olles jootnud noored suksud, mõtlesin, et laseks teised hobused ka sisse, sajab ja sajab. Ei taha ise ka seal väljas olla. Ma ei jõua lihtsalt seda muda oma jalgade küljest lahti trampida.
Läksin siis karjamaal, juba kopliservast märkasin, et hobused olid pugenud tihedate kuuskede varju ja ainus meeshing Lipton siis lagedal rohtu maast näksimas. Mind märganud, tuli sealt hale pikk hirnatus. Hõikasin ,,Lipsu, lähme sisse" nagu mu jutust aru saanud galoppis ta minu juurde, andsin maiust ning kinnitasin oheliku. Ja läksime kahekesi värava poole. Jälgides karja teiste liikmete keha keelt... näis, kas avaldavad soovi sisse saamiseks. Olles jõudnud väravasse, tormas Kati suure galopiga järele ja sinna ta ka jäi. Liptoni sisse viinud, suhtlesin kogu tee temaga. Huvitava loomaga tegu, õrn ei pea sikutama, liigub järgi minu keha keele järgi. Olles nende aastatega saanud kogemusi täkkude kasvatamisest, olen aru saanud, et täkud ei olegi kurjad ja hirmuäratavad vaid ikka õige kasvatus on kõigele alus. Eks Liptoni lapsepõlv on olnud eeskujulik. Aastatega olen saanud aru, et hobuseks kasvamine pannakse alus, varsa lapsepõlves. 
Lipsu sisse pannud, tõin teiseks vana kiiksudega Kati. jne. Kuni jäi välja veel Herta ja Tassa. 
Herta märganud, mind neile järgi tulemas, tõmbas koha pealt sellise kaabekaga minema, et enne ei saanud pidama, kui rehe all. Mul ei jäänud muud, kui lasin nad kõik sisse.