Olen täitsa sillas, Lipton üllatas täna mind täiega. Lihtsalt võrratu kaaslane. Eks vaikselt tunnistan, siiani ei ole veel üle saanud Teele müügist. Teele mõistis mind paljuski ja uut hobust koolitada on ikka parasjagu tükk tööd, et selleni jõuda nagu oli Teele ei tea kas suudan. Teele mõistis mu enesetundes igat pisimat muutust.
Lipsuga liikusin sellisel maastikul (raiesmikel, siis lagedatel heinamaadel) kui aeg hakkas ületama tunni künnist, siis hakkas ilmutama rahutuse märke. Et mitte looma traumeerida, otsustasin siis koju tagasi naasta. Kodule lähemale, muutus ta jälle rahulikuks. Viisin aeda, võtsin enne sadula maha, siis valjad ning lõpuks nokitsesin päitsedki lahti. Tegin kõike hästi aeglaselt, et jätta hobusele muljet, et aega on ja kõik mis temaga toimub on ainult positiivne. Päitsed peast saanud, ei tormanud ta koheselt minema, nagu ta seda varemalt oli teinud. Vaid ootas veel tänu kallistust. Enne kui ma varustust maha võtsin andsin talle preemiat. 
Lihtsalt säran täna sisemiselt. 

Sajab ja sajab, ei mingit rõõmustavat hetke.

Üritan siis leida aega õues tegutsemiseks, kuid iga kord nii kui vihma rohkemal kujul kallama hakkab, peab sooja turvalisse toakaitsvasse rüppe kaduma. Hämmastav ja juba Soome poolt tulevad teated, et järgmiseks nädalaks lubatakse lund ja lörtsi ehk siis heitlikke ilmu. Annaks kasvõi nädal aega kuivi ilmu.
Üks hea asi, saan jälle autoga normaalselt sõita. Olulised asjad korras, eks mõned niped-näped veel teha, aga esialgu jätsin need siis järgmise kuu algusse.  Ega see vihmas ja tuules eriti hea sõita pole jalgrattaga.
Nii palju on teha. Püüan leida ka aega noortele hobustele. 

Lisaks tavapärase elurütmile on meie peres väga toredaid uudiseid nii spordi lastelt ja kui ka mu enda vanemate lastega. Ainult rõõmustan. Eile, kui olles õhtul fb (facebooki) avanud. Alustas üks noor naisterahvas minuga juttu, et Anete on võitnud Tallinna International Horse Show-le kahe päeva piletid ja kahele inimesele. 
Olin ise mõned päevad uurinud, kuidas saaks Anetet Horse Showle kasvõi mingiks abiliseks... kuid üks pakkumine läks luhta, kuna jutu ajamisel selgus, et meie torikas pole nii puhtatõuline vanatüübiline torikas ... aus olla, saatsin mõttes selle inimese metsa. Olgu oma uhkes üksinduses oma arusaamadega. Minu torikas on selline nagu ta mulle meeldib, mitte, et keegi arvab, et võib olla kas läheb vanatüübilise alla või mitte... 
Ja minu teadmata oli siis Anete  osalenud ühel küsimus mängus Horse Show piletite loosimiseks. Seda enam, et lapsel on sünnipäev tulekul on seda enam see talle ikka suurepärane loosiõnn. Viimane öö ei maganud ta üldse. Kuna õpib ta veel põhikooli viimases klassis ja kevadel ootab teda ees lõpetamine ning uue kooli valik.
Eelmisel nädalal Kabala kooli kablutamisel tõid ära teise koha Laura medalid ja Joel kolmanda koha medalid. Anetel paremini seekord ei läinud.  Lastelt kuulsin, et selle aasta täiskasvanute vanuseklassis osalejate arv oli väike. Lapsed kutsusid ka mind, kuid olin väga väsinud, eks öösel oldud töö öö ja siis muud tegemised hobustega olid juba mu mahlad välja pressinud.
Ja ma ise sain enda teadmata roomajate elupaikade tutvustamise eest kolmanda koha preemia raamatu, looduskaitse teemadel. Olen lihtsalt äärmiselt üllatunud.

Kartul keldris, osa sügisande veel peenramaal kasvamas. Eilne päev kujunes aktiivselt Liptoniga ja kartulivõtmisega pooleks. Avastasin siin, et Liptonil vahetuvad mõned piimahambad ja need valmistavad talle iseloomus probleeme. Seetõttu oli temaga väheke probleeme, aga õhtuks tekkis meie vahel jälle normaalne koostöö. Viimased päevad arutasime lastega, et mis karjamaal toimub. Pidasin paremaks uurida nata Lipsu suud, et järsku on probleemid on sealt. Ega looma peale saa pahandada, kui peab uurima, mis tegelikult toimub. Kas vaevavad teinekord teistsugused tervisega seotud probleemid. Märad, kes tema karjas tiined, on hakanud täkule hambaid näitama ja rünnakud on läinud ikka sellisels kole kriiskavaks. Pidin karjast jälle eemale täkule üksi olemise võimaldama. Täkk karjamaal üksi ja isegi ei ole väljendanud soovi karjaga liituda. Jälle rahu maapeal.
1. oktoobril panime siis Testule tema vammuse selga märgumise vastu. Ikka puhtatõulise hobuse karv on tunduvalt õhem, siis ei teki sellist isolatsiooni, nagu kohalikul maatõugu hobustel, kuigi ma ei kurda hobuste väljanägemise osas. Meenutavad nad pigem mul lihaveiseid. Parajalt paksukesed ja ainus, tunnen Katariina osas nati muret, kuna ta oskab ikka ennast väga hästi nuumata, nii, et malelauana pekid naha alt välja paistavad. 
Plaanisin siin kuivade ilmadega puulehti allapanuks vedada, kuid aeg möödus kiirelt kartulivõtmisele ja mis veel. Eile süttis traktor põlema, õnneks kiire tegutsemine päästis asja hullemaks minemast. Eks nata oma viga, pärast heinatööd oleks pidanud lahtise summuti ümbruse hoolikalt heinaprahist puhastama (eks hein ja õlisegu võib olla suureks õnnetuseks). Ja üks ebameeldiv probleem võib jälle teise asja korda minekuks olla. Vähemalt minu juhtumi tõttu abikaasa keeras, pikalt lahti olnud summuti uuesti kinni.
Kõige naljakam selle teema juures, pärast tule kustutamist, panin kätte oma steriilsed kirurgi kindad ja tõin aida alt hunniku kaltsu. Ning asusin siis oma tegematta tööd tegema. Kõik voolikud ja mootoripinnad käisin lappidega üle, kus ma muidu ligi ei pääsenud, siis aitas pika peenikese otsaga kruvikeeraja. Tegelikult muhelesin seda tööd tehes, et ok kirurgi kindad on siin ka väga olulised abivahendid (mulle ei meeldi õliga ennast määrida, kuid kõikidest kaitsevahenditest hoolimata, olen ma alati suutnud ka enda näo õliga määrida nii nagu indiaanlane sõjamaalingut sõtta minekuks).

Imestan siin, iga päev omi koeri ja kanu söötes, et mis loomadega on juhtunud. Söövad rohkem, kui seda varemalt olen täheldanud olen. Hea küll Pipist saan aru, tal ju tita veel, kes küll emapiimale juba lisa toitu ampsab. Õnneks on ta ainus kutsikas ja ta saab ka korraliku  kasvulava eluks. Imestan tema madala jalgsuse üle. Loodan, et tuleb ikka suurekasvuline kutsikas. Enam ma teda kapsarulliks ei kutsu, nüüd on saanud hüüdnime singirullike. Tagumik on lahedalt ümarik ja natuke vetruv. Iseenesest on ta ülimalt õnneliku koera olemisega. Mõtlengi, et üks päev, kui peab üks kord ta uude kodu andma, et mu süda vist küll murdub. Lapsed juba lunivad, et emme jätame selle koera endale. ... kurb mõelda, aga peab tegema südame kõvaks. 
Facebookis lahvatas jälle sõna sõda silo ümber, mis kõik juhtub (kommenteerija on teada, kuid jätan nime mainimatta). Hakkasin kohe kahtlema, kas mu silo sai nii, hea, et see ei tekita hobustele vaevusi. Tegelikult mul ei ole silo, vaid selline närvutatud heintaimedest tehtud kuivainet sisaldav toorsööt. Siiani olen rahul olnud selle valmistamisega. Suhtlesin ka koolitusel käies Ulvi Martiniga silokvaliteedist ja selle kasutamisest. Ma tunnistan, et mina oma silost tunnen banaani ja mee lõhna ja maitset, siiski tõestas Ulvi Martin selle sööda minu jutu järgi kvaliteetseks. Eks ma võtan ise ka, silost ampsu, et sellest selgemat sotti saada, et kas silo sisu vastab sellele lõhnale. Jah vastab. Tõesti on olnud hea. 
Ees seisab mõnede hobuste kapjade värkimine, siis Hertale  raudade alla panek (talvel peab tal olema, kabjad on kergelt kuluma, siis on mul endal kindlam, et ei teki kuhugile jälle lõhet). Panen südamele, hoolitsege korralise kapjade lõikuse eest. Ostsin hobuse, kellel oli kapjades lõhed ja nüüd näen juba kolmandat aastat, et seda ühte lõhet välja kasvatada. Muus osas näevad kabjad tiben toben. Metsakarjamaal olevad hobused tunnevad ennast suurepäraselt. Mul on veel üks karjamaa, kuhu lasen hobused siis, kui ilmad ikka pikemalt püsivad sajustena.
Liptonile on tekkinud pruudikanditaate, käiakse ikka vargsi vaatamas ning küsimas, kas on võimalus märasid järgmisel aastal paaritusele tuua. 
Ootan endiselt ikka hobuse müümist, et saaks osta lõpuks vajaliku treileri. 
Lähimal ajal ussitõrjed hobustele ja koertelegi. Koertele ma polegi ammu teinud, nüüd pean seda kindlasti tegema.
Täna ajasid meie uued kanad naerma. Muidu on kogu aeg peidus, aga et meie enda kodused noored kuked ja üks nooruke kanatibi ostsustasid minna siis puu otsas asetsevat kanade korterit uudistama. Korteri omanikud kanad aga kiikasid ühe silmaga siis üleval seivaid noorukesi. Tundus, et neid saatis hämmeldus ja üllatus.

http://www.zbi.ee/punane/liigid/seened.html

Täna sain tunda, mis tähendab hellitatud poni iseloom. Kui ei taha talutamist, siis tahab ta kahe jala peale tõusta. Kui üritan sellest mitte välja teha, siis pilk läheb eriliseks ja üritab oma hambaid näidata, egas miskit siin peab appi tulema inimlik tarkus, mis paneb poni jälle inimest austama. Ja väike tõmme talutusnöörist on poni jälle nelja jalaga maa peal ja otsustuskindlalt jonnakalt maa külge kapjupidi naelutatud, et isegi inimjõud jälle tarkuseta sellist loomakest paigast saa liikuma. Ja siis kui sellised maadlemised temaga ,,seljatatud" ja Amandale inimeselikult keha keeles ja vahel väikese karistusega asju selgitatud hakkas jälle meie vahel toimima koostöö, selline mis meeldis mulle ja mis sobis ponile. Kuid tema päev väljas olemiseks karjamaal jälle lühikeseks jäi, isegi suutis Tassagi enesele järgnema panna. Jälle karjamaalt väljas. Amanda sai kohe aru, mind nähes, et teeb midagi valesti ja punus kähku aeda ja suure Herta selja taha (oskab peitu pugeda). Suuremad hobused, kes austavad inimest ja aeda ei tee selliseid rumalusi, vaid hoiavad kindlasse piirkonda, mis on nagu territooriumina tähistatud karjamaal karjuselindi või nööriga.
Õnneks mu vanad karjuse kogemused lehmade karjatamisest on õpetanud loomadega alati olema valvel. Nii käingi päeva jooksul koplitesse jagatud hobuseid kontrollimas.
Ja ikka seened, ei saa mööda minematta jätta.