Täna sain tunda, mis tähendab hellitatud poni iseloom. Kui ei taha talutamist, siis tahab ta kahe jala peale tõusta. Kui üritan sellest mitte välja teha, siis pilk läheb eriliseks ja üritab oma hambaid näidata, egas miskit siin peab appi tulema inimlik tarkus, mis paneb poni jälle inimest austama. Ja väike tõmme talutusnöörist on poni jälle nelja jalaga maa peal ja otsustuskindlalt jonnakalt maa külge kapjupidi naelutatud, et isegi inimjõud jälle tarkuseta sellist loomakest paigast saa liikuma. Ja siis kui sellised maadlemised temaga ,,seljatatud" ja Amandale inimeselikult keha keeles ja vahel väikese karistusega asju selgitatud hakkas jälle meie vahel toimima koostöö, selline mis meeldis mulle ja mis sobis ponile. Kuid tema päev väljas olemiseks karjamaal jälle lühikeseks jäi, isegi suutis Tassagi enesele järgnema panna. Jälle karjamaalt väljas. Amanda sai kohe aru, mind nähes, et teeb midagi valesti ja punus kähku aeda ja suure Herta selja taha (oskab peitu pugeda). Suuremad hobused, kes austavad inimest ja aeda ei tee selliseid rumalusi, vaid hoiavad kindlasse piirkonda, mis on nagu territooriumina tähistatud karjamaal karjuselindi või nööriga.
Õnneks mu vanad karjuse kogemused lehmade karjatamisest on õpetanud loomadega alati olema valvel. Nii käingi päeva jooksul koplitesse jagatud hobuseid kontrollimas.
Ja ikka seened, ei saa mööda minematta jätta.