Ammu igatsetud rattaretk sai tehtud. Algus sai tehtud Sürgavere raudteejaamast Hüpasaarest. Kogu sõit käis ainult kaasas oleva kaardimaterjaliga (VEP). Olles jõudnud siis, Sürgavere asulast läbi. Ei suutnud kaardi järgi teha kindlaks milline tee ots õige on. Õnneks esimene tee osutus lühemaks kuid kruusateeks. Sõit kulges languses. Sihiks oli võetud Hüpasaare raba ja laudtee. Eelmine aasta RMK teostas seal uue laudtee ehituse.
Selle matkaga oli veel teinegi huvi mul. Vaadata üle kõik tee äärde jäävad telkimisalad ning õppe-matkarajad.
Õnneks sõit Hüpasaarde kujunes ideaalselt, kaardilt lugeda oli ok ja seitsmes meel töötas laitmatult ning siis suunaga Hüpasaarele kohtusime ka kuulsust ning uudsust toonud RMK matka 370 km sildiga. Ühtepidi mis peast läbi käis. OO, jeee Joel tegi seda mu eest ( selle reisi tegin pojaga kahekesi, kuna Joelil oli 20 augustil sünnipäev, siis sobis see matk talle juba tempo ja teekonna pikkuse poolest ideaalselt). Hüpasaarde jõudnud, läbisime enne oma lõuna tegemist veel 5 km rabasse rajatud laudtee matkaraja. Ringiga juba Mart Saare maja muuseumile lähenedes nosisime kamalutäite viisi pohli, kui ka mustikaid.
Ainus seik mis mind selle Mart Saare maja muuseumiga meelde jäävaks jääb on kuri kukk. Lõunatoidu valmistamiseks oli vaja poti täit vett, selle majast saanud. Tagasi teel võttis täis poti kandmise enda õlgadele Joel. Mina jäin maha lambaga suhtlema, korraga tundsin, et miski müksas mind. Meenus korraga õue peal nähtud kukk ja vaatangi, ehheee ja kallale tuleku nägu peas. Mõtlesin, et siin polegi koera vaja, siin ajab asja juba suur julge kukk oma kaklemissooviga inimesed eemale.
Oma lõunaga ühele poole saanud, liikusime siis jällegi 3,4 km sama teed, kus ennist tulime siis juba mainiks iga mõnesaja meetri juures tähistatuna 370 km matkatee viitasid. Selles kohas oli asi lihtne. Jõudes kohani, kus teetöö tähistuses viites seisis kiri, et 3 km kaugusel Oksa sild remondis ja läbi sõitu ei toimu. Mina ütlesin, et kuskilt ringi ei hakka minema, lähen nii nagu kavandatud. Kunagi ei tea, mis ees seisab, kuid vahel peab ka teisi manöövreid tegema.
Oksa sillale lähenedes selgus tõsi asi. Soovisin meestele jõudu ja küsisin, et kas jõgi sügav ning kas meil ootab ees ujumine. Mehed lahkelt kostmas, et nii hull asi ei ole. Ja kohe abivalmilt paigaldasid kolmest lauast kokku löödud jalgtee. Hurraaa esimene takistusriba sel matkal edukalt sooritatud. Mulle ja Joelile pakkus see rõõmu, et vahelduseks ühesugusele rutiinile lõpuks ka ekstreemsusi. Vaatasime siis üle Oksa telkimisala ja sealt üks 2 km edasi olime aidas rajatud puhkealal ainus puudujääk sellel kohal veekogu olemas olu. Algis mainis, et seda kohta ei ole eriti aktiivselt kasutatud. Mulle meeldis seee väga. Joel lunis, et võiks sinna ööbima jääda. Kuid kell oli veel vähe ei tahtnud ma veel jääda paikseks. Veel mõned kohad vaja üle vaadata. Teised kohad tavalised lõkkeasemed mis RMK on rajanud. Ei pakkunud erilist pinget, aga hea meel varutud ajast ning huvide täide viimisest sai see piirkond jälle selgemaks. Kuna juulikuu uudistes näidatud teekond jäi väheke segaseks, siis oli vaja see enesele selgeks teha.
Kuusekäära on juba varasematest käikudest selge, siis ei hakanud sinna oma aega enam raiskama. Kõllasin korra Sooma keskuses perega pesitsevale Algisele, pidin korraks temaga kohtuma, ehk siis väikse infi saama, kus oleks mõnus oma öö veeta, et mitte jääda looduse meelevalla alla (oli oodata vihmasadu).
Mainin vaikselt... öö veetsime siis Karuskose endise metsavahi talu laudalakas mitme aasta taguse heintes. Mul muidugi mainin, see öövalvuri amet on ikka mu elu kontrollimas, et ilma selleta ei saa ma isegi elada enam matkal. Öösel kella 3 ajal hakkas vastu katust pimeduses alla kukkunud noor pääsuke otsima pesa kohta. Panin siis taskulambi põlema ja suunasin siis sobivasse kohta valguse, nii et pääsuke enesele parima koha leidis öö veetmiseks. Tundus, et mu heategu oli talle meelt mööda. Hommikul ei lennanud ükski lind enam meie liigutamiste peale lakast minema. Mulle meeldib alati see, et kui ma leian loomadega hea kindla kontakti. Teine kord olles metsas üksi on nendest väga palju abi. Kuulates ja mõistes nende keeletest ja käitumistest palju lugeda.
Öö läbi sadas. Tänasime Joeliga mõttes, Algise soovitust, et see oleks meile parim.
Kui ma käin üksi matkamas või viibin väiksema arvu kodust eemal, siis ma ei viitsi telki kaasa vedada. Mul hea magamiskott, mis kannatab piisavalt külmakraade. Kunagi, kui oli plaanis osta uus magamiskott, küsisin nõu Tõnu Jürgensonilt, siis tema soovitus selleks oli, et magamiskotis oleks ka miinuskraadidega võimalik väljas magada. Nii mul ongi, testitud mitmetes ekstreem olukorras. Tõdesin, et see on ka paika pidav. Kui on hea magamiskott ei hakka kunagi külm. Magamiskott peab olema selline, mis annab ja hoiab soojas. Ja puhkab hästi välja. Ja eelkõige ikka läbi mõeldud iga riietus detail. Olin valmis ka kuuse all ööbima, kuid eelis seisuses oli mu soov RMK varjualused.
Eilne päev siis kujunes hoovihmades sõitmiseks. Kuid mu kannikad olid ratta uuest sadulast ikka päris hellaks hõõrdunud. Iga uus nõuab ikka sisse harjumust. Iga kord jälle millegi uuega vaja kohaneda annab ikka tunda tükil ajal.
Jõesuu kaupluses täiendasime toiduvarusid ja ripsillast üle ei meenunud, kui palju tuleb sõita, et ära keerata Piistaoja peale. Lõpuks selgus, ainult 3 km oli see vahemaa. Meeleolu paremaks tegi, et teekond Tootsi jaama ei olnud liiga pikk, aga aega rongile minekuks oi kui palju. Pidasime siis Tootsi raudtee jaamas lõuna. Ja otsustasime leida selle metsatee Tootsi aleviku servast, mida kaudu on võimalik liigelda Viluveresse. 15,5 km ja olimegi Viluvere raudteejaamas. Eks meil oli veel aega oodata, kuid mu kannikad vajasid korralikku puhkust. Kuna mu see füüsiline keha osa vajas rattasadulast eemal olekut. Aus olla, ega ma saanud aru, kus kõige rohkem valutas. Kuna avastasin vahetult enne sõitu, rattale ostetud pakiraam ei sobigi. Nii pidin sellest mõttest loobuma, pakiraamist et kasutada rattakotti matkal.
Kuna järgmine hommik pidime välja sõitma, pidin tegema valikuid, mida kaasa võtta ja kuidas. Siis selleks korraks sai seljakott. Kujutage ette, mis tähendab kahe päeva elamine seljas kanda... ohh kohe meenub mul istumine. Kindlasti mõni arvab, et pärast seda ma ei istu mitu päeva sadulasse. Ehheee, vale arvestus, liigun kõigest valust hoolimatta. Aastatega olen ennast nii palju koolitanud, et valu on mööduv nähtus ja asjas annab alati olla kannatlik.
Igal juhul rongi peale saanud ja Raplas maha saanud. Istusin jälle rattasadulasse, siis pojale mainisin, et hetkel meeleldi istuksin hobuse sadulasse parema meelega. Kuna ratsamatkadel ma sellist valu kannikates pole kunagi tunda saanud, kui uutest rattasadulatest. Mul juba plaanid tehtud ning ootan rõõmuga ju suure huviga septembrikuu rattamatka.
Igal juhul mainin, et kahe päevane matk oli täide läinud matk. Kõik sujus plaani päraselt ja lõpuks sain palju juurde.
Selle matkaga oli veel teinegi huvi mul. Vaadata üle kõik tee äärde jäävad telkimisalad ning õppe-matkarajad.
Õnneks sõit Hüpasaarde kujunes ideaalselt, kaardilt lugeda oli ok ja seitsmes meel töötas laitmatult ning siis suunaga Hüpasaarele kohtusime ka kuulsust ning uudsust toonud RMK matka 370 km sildiga. Ühtepidi mis peast läbi käis. OO, jeee Joel tegi seda mu eest ( selle reisi tegin pojaga kahekesi, kuna Joelil oli 20 augustil sünnipäev, siis sobis see matk talle juba tempo ja teekonna pikkuse poolest ideaalselt). Hüpasaarde jõudnud, läbisime enne oma lõuna tegemist veel 5 km rabasse rajatud laudtee matkaraja. Ringiga juba Mart Saare maja muuseumile lähenedes nosisime kamalutäite viisi pohli, kui ka mustikaid.
Ainus seik mis mind selle Mart Saare maja muuseumiga meelde jäävaks jääb on kuri kukk. Lõunatoidu valmistamiseks oli vaja poti täit vett, selle majast saanud. Tagasi teel võttis täis poti kandmise enda õlgadele Joel. Mina jäin maha lambaga suhtlema, korraga tundsin, et miski müksas mind. Meenus korraga õue peal nähtud kukk ja vaatangi, ehheee ja kallale tuleku nägu peas. Mõtlesin, et siin polegi koera vaja, siin ajab asja juba suur julge kukk oma kaklemissooviga inimesed eemale.
Oma lõunaga ühele poole saanud, liikusime siis jällegi 3,4 km sama teed, kus ennist tulime siis juba mainiks iga mõnesaja meetri juures tähistatuna 370 km matkatee viitasid. Selles kohas oli asi lihtne. Jõudes kohani, kus teetöö tähistuses viites seisis kiri, et 3 km kaugusel Oksa sild remondis ja läbi sõitu ei toimu. Mina ütlesin, et kuskilt ringi ei hakka minema, lähen nii nagu kavandatud. Kunagi ei tea, mis ees seisab, kuid vahel peab ka teisi manöövreid tegema.
Oksa sillale lähenedes selgus tõsi asi. Soovisin meestele jõudu ja küsisin, et kas jõgi sügav ning kas meil ootab ees ujumine. Mehed lahkelt kostmas, et nii hull asi ei ole. Ja kohe abivalmilt paigaldasid kolmest lauast kokku löödud jalgtee. Hurraaa esimene takistusriba sel matkal edukalt sooritatud. Mulle ja Joelile pakkus see rõõmu, et vahelduseks ühesugusele rutiinile lõpuks ka ekstreemsusi. Vaatasime siis üle Oksa telkimisala ja sealt üks 2 km edasi olime aidas rajatud puhkealal ainus puudujääk sellel kohal veekogu olemas olu. Algis mainis, et seda kohta ei ole eriti aktiivselt kasutatud. Mulle meeldis seee väga. Joel lunis, et võiks sinna ööbima jääda. Kuid kell oli veel vähe ei tahtnud ma veel jääda paikseks. Veel mõned kohad vaja üle vaadata. Teised kohad tavalised lõkkeasemed mis RMK on rajanud. Ei pakkunud erilist pinget, aga hea meel varutud ajast ning huvide täide viimisest sai see piirkond jälle selgemaks. Kuna juulikuu uudistes näidatud teekond jäi väheke segaseks, siis oli vaja see enesele selgeks teha.
Kuusekäära on juba varasematest käikudest selge, siis ei hakanud sinna oma aega enam raiskama. Kõllasin korra Sooma keskuses perega pesitsevale Algisele, pidin korraks temaga kohtuma, ehk siis väikse infi saama, kus oleks mõnus oma öö veeta, et mitte jääda looduse meelevalla alla (oli oodata vihmasadu).
Mainin vaikselt... öö veetsime siis Karuskose endise metsavahi talu laudalakas mitme aasta taguse heintes. Mul muidugi mainin, see öövalvuri amet on ikka mu elu kontrollimas, et ilma selleta ei saa ma isegi elada enam matkal. Öösel kella 3 ajal hakkas vastu katust pimeduses alla kukkunud noor pääsuke otsima pesa kohta. Panin siis taskulambi põlema ja suunasin siis sobivasse kohta valguse, nii et pääsuke enesele parima koha leidis öö veetmiseks. Tundus, et mu heategu oli talle meelt mööda. Hommikul ei lennanud ükski lind enam meie liigutamiste peale lakast minema. Mulle meeldib alati see, et kui ma leian loomadega hea kindla kontakti. Teine kord olles metsas üksi on nendest väga palju abi. Kuulates ja mõistes nende keeletest ja käitumistest palju lugeda.
Öö läbi sadas. Tänasime Joeliga mõttes, Algise soovitust, et see oleks meile parim.
Kui ma käin üksi matkamas või viibin väiksema arvu kodust eemal, siis ma ei viitsi telki kaasa vedada. Mul hea magamiskott, mis kannatab piisavalt külmakraade. Kunagi, kui oli plaanis osta uus magamiskott, küsisin nõu Tõnu Jürgensonilt, siis tema soovitus selleks oli, et magamiskotis oleks ka miinuskraadidega võimalik väljas magada. Nii mul ongi, testitud mitmetes ekstreem olukorras. Tõdesin, et see on ka paika pidav. Kui on hea magamiskott ei hakka kunagi külm. Magamiskott peab olema selline, mis annab ja hoiab soojas. Ja puhkab hästi välja. Ja eelkõige ikka läbi mõeldud iga riietus detail. Olin valmis ka kuuse all ööbima, kuid eelis seisuses oli mu soov RMK varjualused.
Eilne päev siis kujunes hoovihmades sõitmiseks. Kuid mu kannikad olid ratta uuest sadulast ikka päris hellaks hõõrdunud. Iga uus nõuab ikka sisse harjumust. Iga kord jälle millegi uuega vaja kohaneda annab ikka tunda tükil ajal.
Jõesuu kaupluses täiendasime toiduvarusid ja ripsillast üle ei meenunud, kui palju tuleb sõita, et ära keerata Piistaoja peale. Lõpuks selgus, ainult 3 km oli see vahemaa. Meeleolu paremaks tegi, et teekond Tootsi jaama ei olnud liiga pikk, aga aega rongile minekuks oi kui palju. Pidasime siis Tootsi raudtee jaamas lõuna. Ja otsustasime leida selle metsatee Tootsi aleviku servast, mida kaudu on võimalik liigelda Viluveresse. 15,5 km ja olimegi Viluvere raudteejaamas. Eks meil oli veel aega oodata, kuid mu kannikad vajasid korralikku puhkust. Kuna mu see füüsiline keha osa vajas rattasadulast eemal olekut. Aus olla, ega ma saanud aru, kus kõige rohkem valutas. Kuna avastasin vahetult enne sõitu, rattale ostetud pakiraam ei sobigi. Nii pidin sellest mõttest loobuma, pakiraamist et kasutada rattakotti matkal.
Kuna järgmine hommik pidime välja sõitma, pidin tegema valikuid, mida kaasa võtta ja kuidas. Siis selleks korraks sai seljakott. Kujutage ette, mis tähendab kahe päeva elamine seljas kanda... ohh kohe meenub mul istumine. Kindlasti mõni arvab, et pärast seda ma ei istu mitu päeva sadulasse. Ehheee, vale arvestus, liigun kõigest valust hoolimatta. Aastatega olen ennast nii palju koolitanud, et valu on mööduv nähtus ja asjas annab alati olla kannatlik.
Igal juhul rongi peale saanud ja Raplas maha saanud. Istusin jälle rattasadulasse, siis pojale mainisin, et hetkel meeleldi istuksin hobuse sadulasse parema meelega. Kuna ratsamatkadel ma sellist valu kannikates pole kunagi tunda saanud, kui uutest rattasadulatest. Mul juba plaanid tehtud ning ootan rõõmuga ju suure huviga septembrikuu rattamatka.
Igal juhul mainin, et kahe päevane matk oli täide läinud matk. Kõik sujus plaani päraselt ja lõpuks sain palju juurde.
