4. juuli 2012
Heietame ja mõtiskleme.
Igal juhul täna me heina teha ei saa. Mõtlengi, et mis peaks päeva korrale võtma, kas kaarutaja ülevaatamise ja teatud oluliste detailide määrimise või hoopis trimmerdama minema.
Kohustus on ka kartuli rohimises. Nii, nii väga tahaks minna nati kaugemale hobustega kolama kodunt. Ootan tänased ratsutajad ära ja siis kuuleb mida nad ootavad.
Praegu tunnen, et mulle on pandud kohustus naabrikoerte näol. Minu meelest mõned mõtlevad, et mul on kohutavalt palju vaba aega, eriti veel, kui heinatöö käsil. Pean suutma veel naabrikoeri vaatamas käia, kas neil vett on ees ja kas nad ikka kodus aias eksisteerivad. Ma arvan ja arutasin töö juures seda teemat, siis eks mõtete jagamisi oli. Olen teatavas mõttes sellise suhtumisega, aitan nii kuidas suudan, aga kuskilt maalt tekib piir. Mis sellest, et mul on oskused ja võimed, kuid ühel hetkel saab ka mu mõõt täis. Mitte küll pahas mõttes, aga mul tekib arusaamine, et inimesed oletavad, et olen selle jaoks loodud. Tänan... ei. Aastaid tagasi kui tegelesin kodutute koertele kodu otsimisega, olles võtnud võõra koera (vastutus) tegelesin väikse koolitusega ehk ümberõpe kulub ikka marjaks. Ja tegin koostööd paljude erinevate inimestega, et leida koertele uue kodu. Koer saanud uude kodu, sellega lõppes ka minu tegelus koeraga. Võtsin jälle uue koera ja sama korduv lugu. Mul endal isiklikult oli sel ajal neli koera. Ma ise pole kunagi pidanud loobuma ühestki koerast mitte mingil põhjusel. Olgugi, et neid erimeelsusi koerte vahel ikka ka tekkis. Meenutades aastate tagust karjas olemist aasta oli 1982 (mina, vana-vanaema ja onupoeg) onupoeg ronis Dzerrile selga, ja koer langes poisi raskuse all peale, muidugi mitte pahas mõttes, pigem see oli lapse ja koera vaheline õpitud mäng. Ja mis juhtus; vana-vanaema lemmik koer Tuti arvas aga teisiti, teise koera arvates oli laps ohus ja tormas last päästma minnes Dzerrile kallale. Pärast sellist kallale tungi tormasid ülejäänud kaks koera (Muti ja Tipa, krants koerad). Vanaema jõudis veel selle möllu keskelt poisi koerte alt välja rebida. Keset heinamaad toimus midagi erakorralist, oli korraga tekkinud mitme värviline kiljuvatest, ähkivatest, purelevatest koerte mass. Ei saanud aru, kus saba või pea. See oli ühtepidi ehmatavalt võigas vaatepilt, mida ühed perekoerad suutsid korda saata. Vana-vanaema tahtis minna koeri lahutama, kuid see ei õnnestunud. Samal rohumaal olid ka lehmad, kes hetkeks lärmi peale olid tõstnud pea. Hakkasid uudishimust liikuma mäslevale koerakarjale lähedale. Mooni (kõige vanem lehm elas karjas pea 15 aastat andis kõige rohkem piima, udar oli peaaegu maani, muidu ei pääsenud lüpsma, kui ühe kausiga). Mooni, kes siis oma vanuse ja eakuse tõttu kõige julgem, suundus otseteed mässuliste suunas ning andis ninaga vopsu, nii et see lendas laiali ja siis ühinesid ka teised loomad karjast ja iga lehm võttis ühe koera nina peale nagu oleks jalgpalli treening harjutus (ninapalli löök). Visati koerad siis mõned meetrid kakluspaigast korraliku õhulennu läbi lahku. Ja oligi mäss läbi ja selle kestus või olla nii 10-15 min mitte rohkem. Hellema iseloomuga kutsid panid hirmu ja valuga koju, kus siis roniti kõige sügavamasse kohta peitu, kust siis mitmeid päevi söömata ja joomata vaguralt peituti, et isegi olulised hädad samasse kohta toimetati. Tipa ja Tuti olid meil väga sügava solvumisega, kui nad mingil olulisel põhjusel kaotajateks jäid, tekkis trots ja jonn, siis ükski maitsev pala ei meelitanud neid peiduurkast välja.
Kohustus on ka kartuli rohimises. Nii, nii väga tahaks minna nati kaugemale hobustega kolama kodunt. Ootan tänased ratsutajad ära ja siis kuuleb mida nad ootavad.
Praegu tunnen, et mulle on pandud kohustus naabrikoerte näol. Minu meelest mõned mõtlevad, et mul on kohutavalt palju vaba aega, eriti veel, kui heinatöö käsil. Pean suutma veel naabrikoeri vaatamas käia, kas neil vett on ees ja kas nad ikka kodus aias eksisteerivad. Ma arvan ja arutasin töö juures seda teemat, siis eks mõtete jagamisi oli. Olen teatavas mõttes sellise suhtumisega, aitan nii kuidas suudan, aga kuskilt maalt tekib piir. Mis sellest, et mul on oskused ja võimed, kuid ühel hetkel saab ka mu mõõt täis. Mitte küll pahas mõttes, aga mul tekib arusaamine, et inimesed oletavad, et olen selle jaoks loodud. Tänan... ei. Aastaid tagasi kui tegelesin kodutute koertele kodu otsimisega, olles võtnud võõra koera (vastutus) tegelesin väikse koolitusega ehk ümberõpe kulub ikka marjaks. Ja tegin koostööd paljude erinevate inimestega, et leida koertele uue kodu. Koer saanud uude kodu, sellega lõppes ka minu tegelus koeraga. Võtsin jälle uue koera ja sama korduv lugu. Mul endal isiklikult oli sel ajal neli koera. Ma ise pole kunagi pidanud loobuma ühestki koerast mitte mingil põhjusel. Olgugi, et neid erimeelsusi koerte vahel ikka ka tekkis. Meenutades aastate tagust karjas olemist aasta oli 1982 (mina, vana-vanaema ja onupoeg) onupoeg ronis Dzerrile selga, ja koer langes poisi raskuse all peale, muidugi mitte pahas mõttes, pigem see oli lapse ja koera vaheline õpitud mäng. Ja mis juhtus; vana-vanaema lemmik koer Tuti arvas aga teisiti, teise koera arvates oli laps ohus ja tormas last päästma minnes Dzerrile kallale. Pärast sellist kallale tungi tormasid ülejäänud kaks koera (Muti ja Tipa, krants koerad). Vanaema jõudis veel selle möllu keskelt poisi koerte alt välja rebida. Keset heinamaad toimus midagi erakorralist, oli korraga tekkinud mitme värviline kiljuvatest, ähkivatest, purelevatest koerte mass. Ei saanud aru, kus saba või pea. See oli ühtepidi ehmatavalt võigas vaatepilt, mida ühed perekoerad suutsid korda saata. Vana-vanaema tahtis minna koeri lahutama, kuid see ei õnnestunud. Samal rohumaal olid ka lehmad, kes hetkeks lärmi peale olid tõstnud pea. Hakkasid uudishimust liikuma mäslevale koerakarjale lähedale. Mooni (kõige vanem lehm elas karjas pea 15 aastat andis kõige rohkem piima, udar oli peaaegu maani, muidu ei pääsenud lüpsma, kui ühe kausiga). Mooni, kes siis oma vanuse ja eakuse tõttu kõige julgem, suundus otseteed mässuliste suunas ning andis ninaga vopsu, nii et see lendas laiali ja siis ühinesid ka teised loomad karjast ja iga lehm võttis ühe koera nina peale nagu oleks jalgpalli treening harjutus (ninapalli löök). Visati koerad siis mõned meetrid kakluspaigast korraliku õhulennu läbi lahku. Ja oligi mäss läbi ja selle kestus või olla nii 10-15 min mitte rohkem. Hellema iseloomuga kutsid panid hirmu ja valuga koju, kus siis roniti kõige sügavamasse kohta peitu, kust siis mitmeid päevi söömata ja joomata vaguralt peituti, et isegi olulised hädad samasse kohta toimetati. Tipa ja Tuti olid meil väga sügava solvumisega, kui nad mingil olulisel põhjusel kaotajateks jäid, tekkis trots ja jonn, siis ükski maitsev pala ei meelitanud neid peiduurkast välja.
Milline ilm tuleb homme?
Milline ilm siis tuleb homme...?
Viimasel ajal on ilmateadustajad uudiste kanalil ikka täppi pannud. Kui eksitud on siis kas mõne tunnise varasema ilma muutuse või hoopis hilisema ajaga. Maainimesed jälgivad väga pingsalt ilmateateid. http://www.foreca.com/Estonia/Kuusiku?obshist
Viimasel ajal on ilmateadustajad uudiste kanalil ikka täppi pannud. Kui eksitud on siis kas mõne tunnise varasema ilma muutuse või hoopis hilisema ajaga. Maainimesed jälgivad väga pingsalt ilmateateid. http://www.foreca.com/Estonia/Kuusiku?obshist
3. juuli 2012
"Kinnipidamis asutus".
Tegelikult panin mõneks päevaks sisse Liptoni (tekkis stress indlevate märade vastu) ja kiusliku Eeva-Lotta. Viimane oli paar hommikut tagasi enese aiast välja poetanud ja suutis minu silma all tõestada veel, kui osav ta on karjust lõhkuma.
Igal juhul karja juurde teisi lastes, olid mõlemad suurepärases meeleolus ning kari võttis suure rõõmsa galopiga karja tagasi tulijaid vastu. Aeg-ajalt on vaja karjas koht kätte näidata.
Minu unistused, soovin lähimal ajal ühe hobuse müüa ja osta treileri. Sügisel alustada enesekoolitust BE kategooria lubadele. Saaks hakata, kuskil kodunt kaugemal käima võistlustel.
Eks neid unistusi ole vee, kuid kõike veel ei ohi südamest välja, jätan enese teada.
Mõtted liiguvad traktori ümber. Küll ta neelab õli, uurisin pojaga, kus on probleem, kus on lekke koht. Kuid ei leidnud.
Tänane päev on olnud päris pingeline ja väsitav, kuid piisavalt tegevus rohke. Igal juhul ühe tegemisega olen jälle ühel pool.
1. juuli 2012
Ei saa kurta ka eilse päeva kordaminekute ees. Hommik algas küll tugeva peavaluga. Eelmise päeva niitmisel hoidsin pead kogu aeg vaatega paremale ja eks kaelasooned jäid kangeks ja järgmine päev andis koheselt tunda (pinge peavaluga). Ülesse tõusmisel oli veel tunne, et asi kaldub migreenile, kuid enne jõudsin juua 10 ravimtaimest valmistatud valu ja organismi puhastava teesegu. Väldin seda teemat, tarbida ravimeid nii vähe kui võimalik, püüda leida oma organismi probleemidele lahendusi rohkem loodusest. Mina tunnistan loodust oma parimaks sõbraks ja seepärast tahan teda hoida, kaitsta ja säilitada sellisena nagu ta on. Olles pool tundi veel pikutanud, käisin metsas koeraga maasikal ja siis alustasin hoogsalt tegemistega.
Oiii, Pipi lemmik inimesed külastasid eile üle pika aja. Pipi lasi kohe oma rõõmulaulu lahti. Ka mul oli hea meel näha, kuidas koer oma siirast rõõmu jagas. Seletamatta rõõm täitis minu hinge.
Eile käisin Kiiver,Ülo juures ah, teada. Mulle meeldivad tema trakeeni täkud (halli värvi) samas on ta kirglik koerakasvataja. Ja nüüd kummitab üks tema linnukoera kutsikatest, kes hakkas mulle silma erilise häälitsuse pärast. Miski tõmbab mind selle koera poole, ma ei tea mis...? Tahan teda veel kord näha... mainin salamisi, olgugi, et tal on suur hulk erinevat tõugu koeri on need tal väga heas toitumuses. Lihtsalt uskumatu pere ja nende eriline armastus loomade vastu. Nii kaua kui ma neid tunnen, on nad olnud ütlemata kenad ja abivalmid inimesed, aga eks vanaks saame me üks kord kõik nii ka Ülo ja Helle elugagi. Imetlen nende oskust teha asju koos.
Oiii, Pipi lemmik inimesed külastasid eile üle pika aja. Pipi lasi kohe oma rõõmulaulu lahti. Ka mul oli hea meel näha, kuidas koer oma siirast rõõmu jagas. Seletamatta rõõm täitis minu hinge.
Eile käisin Kiiver,Ülo juures ah, teada. Mulle meeldivad tema trakeeni täkud (halli värvi) samas on ta kirglik koerakasvataja. Ja nüüd kummitab üks tema linnukoera kutsikatest, kes hakkas mulle silma erilise häälitsuse pärast. Miski tõmbab mind selle koera poole, ma ei tea mis...? Tahan teda veel kord näha... mainin salamisi, olgugi, et tal on suur hulk erinevat tõugu koeri on need tal väga heas toitumuses. Lihtsalt uskumatu pere ja nende eriline armastus loomade vastu. Nii kaua kui ma neid tunnen, on nad olnud ütlemata kenad ja abivalmid inimesed, aga eks vanaks saame me üks kord kõik nii ka Ülo ja Helle elugagi. Imetlen nende oskust teha asju koos.
29. juuni 2012
Oli alles päev.
Minuga juhtuvad see aasta eriti kummalised lood. Mu päev algas üsna varaselt ja piisavalt kiire tegevusega. Kibelesin niitma esimest heinamaad 1 ha suurust metsaheinamaad. Mõned päevad tagasi hoogu võttes asuda niiduki kallale, mille lammutasin eelmise aasta sügisel lati purunemise tagajärjel. Kuid siis see sinna jäigi, kuna ilmad muutusid ikka päris heitlikuks ja enam heinamaale ei saanud. Siis leppisin paratamatusega.
Algus oli tehtud, "ostsin" mehe metsmaasikatega ära, et ta teritaks lati kenasti relakaga ära. Ja minu rõõmuks see tehtud oligi. Enne lati paigaldamist määrisin kenasti niiduki olulised detailid vana õliga (sain venna käest) kinnitasin tagasi sõrad ja kepsu ühendasin niidukilatti ühendava peaga. ... aga ohh õnnetust, selgus, et niidukilatipea laager on kulunud ja peab uue tooma. Sai helistatud Haggi, Reinule ja küsitud soovitud detaili kohta. Yee õnneks olemas ja pojaga Rapla vidinat tooma. Oluline asi käes ja koju mehele seletama, kuidas see peaks käima ,, muidugi naisele omasel mõtlemis viisil" pärast selgus, mismoodi vahetatakse niidukipea laagrit. Minu jaoks oli see küllaltki aeganõudev.
Ahjaa, täna sai ka lõplikult korda tehtud niiduki vaalulaud, selle üle on mul ülimalt suur rõõm. Tänusõnad jälle Jaagule Papli talust.
Ja nüüd siis sellest päevast tekkis mul uus suur unistus saada korralik keevitusaparaat endale.
Täna külastas üks mükoloog, ma ei mäleta, kas ta tutvustas ennast mis nime kannab või mitte. Kes siis kaardistas mu leitud seene paiga.
Igal juhul kogesin ka paljudel kordadel, et hõljusin hajameelsuse tipul, kaotades pidevalt töökindaid ja mobiili.
Kuid tänase päeva saavutuseks võib siiski kõike lugeda. Niiduk töötab suurepäraselt ja tunnistan, et mul on tekkinud niitmise suhtes oma emotsionaalne seisund. Armastan seda tööd. Põnev on vaadata, kui liikuvate terade vahel kukuvad pikali mitmed-kümned kõrrelised. Töö jäi ilus.
Homme peame siis käima korra Keavas täku juures ühe kaunis hobumäraga. Loodame järgmiseks aastaks varsa sadu. Olen aru saanud, et mõned märad on tiined.
Algus oli tehtud, "ostsin" mehe metsmaasikatega ära, et ta teritaks lati kenasti relakaga ära. Ja minu rõõmuks see tehtud oligi. Enne lati paigaldamist määrisin kenasti niiduki olulised detailid vana õliga (sain venna käest) kinnitasin tagasi sõrad ja kepsu ühendasin niidukilatti ühendava peaga. ... aga ohh õnnetust, selgus, et niidukilatipea laager on kulunud ja peab uue tooma. Sai helistatud Haggi, Reinule ja küsitud soovitud detaili kohta. Yee õnneks olemas ja pojaga Rapla vidinat tooma. Oluline asi käes ja koju mehele seletama, kuidas see peaks käima ,, muidugi naisele omasel mõtlemis viisil" pärast selgus, mismoodi vahetatakse niidukipea laagrit. Minu jaoks oli see küllaltki aeganõudev.
Ahjaa, täna sai ka lõplikult korda tehtud niiduki vaalulaud, selle üle on mul ülimalt suur rõõm. Tänusõnad jälle Jaagule Papli talust.
Ja nüüd siis sellest päevast tekkis mul uus suur unistus saada korralik keevitusaparaat endale.
Täna külastas üks mükoloog, ma ei mäleta, kas ta tutvustas ennast mis nime kannab või mitte. Kes siis kaardistas mu leitud seene paiga.
Igal juhul kogesin ka paljudel kordadel, et hõljusin hajameelsuse tipul, kaotades pidevalt töökindaid ja mobiili.
Kuid tänase päeva saavutuseks võib siiski kõike lugeda. Niiduk töötab suurepäraselt ja tunnistan, et mul on tekkinud niitmise suhtes oma emotsionaalne seisund. Armastan seda tööd. Põnev on vaadata, kui liikuvate terade vahel kukuvad pikali mitmed-kümned kõrrelised. Töö jäi ilus.
Homme peame siis käima korra Keavas täku juures ühe kaunis hobumäraga. Loodame järgmiseks aastaks varsa sadu. Olen aru saanud, et mõned märad on tiined.
27. juuni 2012
Saigi õnne kombel tänane päev läbi ja ühele koerale me ikka kodu ei suutnud leida ehk siis kellele kuulub. Mõttes mõtlesin ja ohkasin vaikselt, et miks mu koerad ei ole isaste murdjad.
Hobused said korra lahti, minu viga. Õnneks ainult neli hoost olidki need, kes jalga lasid, aga üsna pea koju tagasi tulid.Kodus olevad hobused ju hirnusid ja ei tahtnud, et mõned kabjalised vabadust maitsevad.
Hobused said korra lahti, minu viga. Õnneks ainult neli hoost olidki need, kes jalga lasid, aga üsna pea koju tagasi tulid.Kodus olevad hobused ju hirnusid ja ei tahtnud, et mõned kabjalised vabadust maitsevad.
Tellimine:
Postitused (Atom)