Oih ja aih... tegelik elu on norm.

Tänane päev on läinud ikka tegusalt. Juba varahommikul kella 1 paiku öösel käisin kolme hobust küla pealt ära toomas. Oma abikaasa kes öösel koju naases seda mulle läbi une püüdis öelda. Eks esimene asi, ehmatasin ülesse ja siis kui lõpuks kohale jõudis, et hobused jooksus. Ei olnud midagi teha, kui vaatasin koplid üle, millise aia hobused jooksus on. Kena linnulaulu rohke öö mõjus värskendavalt ja väljas oli mõnus valge. Viisin siis hopsid lauta, kuhu sai eelmine päev allapanuks värsket saepuru veetud. Nii mõnus puidu aroom õhkus lauda sisemusest ja kohe segunes sisse pandud hobuste kehast imbuva higi iseloomuliku lehaga. Mõnus, käisin lakas ja viskasin mõne hangutäie hobustele heina ette. Ja uuesti pikali, ega see kerge ole, kõik muud mõtted tahavad vägisi pähe tulla. Siis midagi, et uuesti magama jääda pean lugema kõige maailma igavamat raamatut, siis saab kohe uuesti magama jääda.
Täna sai kahe tunnine ratsamatk tehtud, igal juhul super... super... super... viisin tuttavad sellisesse kohta, kus ma ise pole tükil ajal käinud. Möödusin perek. Talisoole kuuluvast talust, kus silmasin siis peremeest muru niitmas. Kuna heinamaadel on tehnikast jäljed Lipametsa külast Likemetsa talumaadest, siis kummaliseks osutus maja lähedale paigutatud tokid, kuhu vahele oli tõmmatud nöör. Mina mõtlesin, ah lähen kõrvalt ju siis on tehnika jaoks. Aga jah, Eero isiklikult märkas ja eks   siis ka miskit ütles. Tunnistan, et ega ma eriti rohu sees sõita poleks tahtnud, aga selliste märkide korral soovin alati eemalt minna, et mitte sattuda omanikuga lähestikku. Väiksed ebameeldivad kogemused meenuvad selle mehega. Ma ei osta isegi selle mehe käest enam kalugi.  
See selleks, kogu tee kalpsas meie ustav kaaslane koer Pipi, kes siis täis uljust ja matkaindu mõnuga veetis.
Igal juhul meie matk läbi Kabala koju ka lõppes. Paaris kohas ma korra seisatusin, et nati loodusest rääkida.

Vara hommikune kägu

Juba teab mitmendat hommikut pean kuulama kodu lähedalt metsast, suunaga Lipa küla, käo kurja kukkumist. Ei saa kuidagi aru, kas käol on probleeme paarilise leidmisega või asustab lähedal mõni meessoost käo rivaal. 
Meie kodune kukk ei malda enam magada, juba tema toimetab kella 3 ajal öösel õues ja kireb otse akna all. Kas kutsub nii pererahvast siis varavalget hommikut oma äratuslauluga päiksekumale tere hommikut ütlema. Mina vähemalt nii teen, tegelikult on see ütlemata kena varahommikune aeg. Mina ja vaadata, mida teevad hobused ja siis uuesti tuppa tulla.
Millised looduskooslused mulle endale meeldivad, (taimed,loomad,putukad,linnu jne.);

• orhideed (kõik liigid)
• harilik angervaks
• kullerkupp
• priimula liigid looduses kasvavad (pääsusilm, nurmenukk)
• osjad - määran alati millise kasvukohaga on tegemist
• sinililled ja ülased (sinilille kasvukohatüüp - määratakse kasvukohti ja metsakooslusi ning sellest saab teha järelduse, millise geoloogilise kasvupinnasega on tegu)
• mis tähendab lodu, org, nõgu jne.
• veekogud, vee-elustik
• roomajad, kahepaiksed, sisalikud,
• selts kiletiivalised
• selgrootud (ämblikud, teod)

Eks see loetelu jätkuks, kuid kuskilt peab esialgu piiri vahele tõmbama.

Võtsin kohalikust raamatukogust huvitava sisuga raamatu "Maitse-, lõhna- ja ravimtaimed", raamat sisaldab tuntumate ürtide nimetusi ja selgitusi, nõuandeid kasvatamise, istutamise ja säilitamise kohta.

Selle koostanud ja kokku pannud  Peter Mchoy ja Pamela Westland.

Muidugi kuuluvad ka raamatu viimasesse peatükki maalähedased retseptid. 

Praegu õitsevad pohlad, neid on kena vaadelda, nagu kellukad alla poole hoidvate õisikute grupiga. 

Mõnus on pühenduda meeldivale.

Eile siis lõpuks kartul maha. Ja mina tegelesin nati naabrimaa kinnistul (kus karjatan suveperioodil hobuseid) teeraja puhtaks saagimisega. Üks puu osutus väga vastupandavat ja visa võitlust minu saega. Tegelikult juhtus see, et alustasin valest otsast saagimisega. Puu jämedus rinnaümbermõõdu kohalt 80 cm. Pikkust ei osanud anda. Oli murdunud nii 170 cm kõrguselt ja puu oli oma uhkes pikkuses langenud just üle teeraja. Mina arvasin, et tüve kõige jämedamast otsast alustatakse saagimist ja sinna ma sellega jäin. Pidin tooma kodunt kirve ja tooli, et saag saetud tüves soonest kätte saada. Ja kui saag käes, alustasin hoopis maapinnale lähedale jäävast ladva osast. Ja olles paraja jupi läbi saaginud. Tõmbasin töötava saega piki tüve joone, tähistamaks lahti lõikamist.... tekkis loominguline lähenemine... mis sellest tuleb praegu ei ütle. Hiljem on näha.
Siis käisime kahe hobuse ja Anetega üle pika aja Võerahansu puhkemajas. Kus Teeba käitus üle ootuste nagu viimane eblakas ja koolitamatu hobuseplika. Hirmu ja paanikat tekitas inimesi saatev sääsetõrjeks pihustatud difuzili lehk, mis Teebale oli vastuvõtmatu. Saime temaga hakkama, kuid pärast ei saanud ma enam kedagi talle selga. Ma ei saa aru mis temaga toimub. 
Ja õhtul hiljem Järtal, ratastega sõitmas, testimas rada, kus neljapäeval valdade suvepäevadega toimub rattakross. Tegevust jätkub, aga kaks ratsamatka tahaks keskköö paiku ka metsloomade söötmiskohtadesse teha. 
Ühtlasi eile meenutasime Anetega, kui palju oleme käinud hobustega ringi ja mida oleme sellel ajal juurde õppinud.

Kutse oli ponidega valla lastekaitse päevale. Kuna mu lapsed pidid veel esinema, siis Anete ja Laura protestisid hommikul, et nemad ei lähe, et on tüdinud kõigest. Küsisin,et kas siis õpetajaga on räägitud. Nii see on lastega, kuid nad polnud seda teinud, siis Anete otsustas mobiiliga sõnumi saata. Nii ta mainis mulle.
See selleks, olles siis Raikküla kultuurimajja jõudnud, ei tundunud, et osavõtt rahva poolt väga suureline oleks olnud. Ainus mis silma hakkas suur 50 kohaline valla buss. Kas ka nii palju rahvast oli, ei tea. Viimane lõpp, kui korra majja siise piilusin, siis tundus et asi ikka väga kesine on, sest pooled osalejad olid juba minema tuisanud. Ja ega minagi, siis pikalt enam sinna jääda otsustanud. Ja Aadega pidasime plaani, et tekiks ring, siis läksime Raikküla talli tagant Raela külla ja sealt läbi metsa Lipale. 
Raikküla talli juures toimetas tee ääri niites Veljo Sinikas, kes siis meid märganud reha najale nõjatudes ka vestlusse laskus. Muidugi meie ponid omakorda ehmatasid sellise kehakeeles suhtlevat inimesest omakorda. Lõpuks, ehmatusest üle saanud, lubas siis Veljo, et noh väikse ampsu võib ikka kärust rohtu võtta, aga Kati läks juba uljaks, arvas, et kogu kupatus kuulub nüüd temale. Kuid siis oli mul tegu, et mitte lasta kogu rinnaga peale suruda ja käru kummuli keerata. Kati on väga omanäoline poni, tema arvab, et siis on tal palju õigusi, kui ta saaks kõike oma maitse ja mõtte järgi teha.
Veljo haaras oma käru sangadest ja asus siis noore täku kopli suunas, kuhu see tal plaan maha kallata. Mainisin huumori poolest ettepanekut tehes, et ,, Kati liigub mul paremini, kui ta selle käruga mul koduni jalutab, hobuste ees", õnneks Herr Sinikas on arusaaja, kes ikka nalja ka mõistab. Eks enne, kui me siis oma ringi peale asutasime, ikka isand Sinika hoiatavad meeldetuletused, et me väga aedadele lähedale ei lähe, et muidu hobused tulevad välja jne. Mul on need juba, nii pähe kulunud, et tahaks juba talle endale seda ette lugeda.
Imestasin, et herr Sinikas on oma poolele vahetult kiviaia tee otsa püstitanud sildi ,,ERAVALDUS" valgete tähtedega, rohelisel taustal. Imestasin seda, siis Veljo mainiski, et tal on juhtunud sellist asja, kus inimesed on luba küsimatta tema koplitesse läinud hobuseid vaatama... jubeeee. Kuidas see on võimalik, et minnakse enesele aru andmata võõrale territooriumile hobuseid vaatama. Mina küll ei lähe, isegi mitte lehma aeda. Igas karjas on oma hierharhija, minu hobused ajavad või võtavad kohe sisse ringpositsiooni sissetungija vastu ja ollakse valmis ka ründama. Peab olema siiski ettevaatlik võõra karjaga.

Täna tuleb siis teine lastekaitsepäeva üritus, seekord Raikkülas. Mõtlengi, et milliste ponide ja hobustega peaks välja minema. 
Järgmine nädal kaalume jällegi osavõtta valdade suvemängudest.
Eile tegin avalduse Ratsaliidule, et Anete saaks osaleda RK programmis... Eelkõige üks samm korraga. Mul endal on vaja saada II taseme treeneri paber matkajuhi staatuses. Algus on tehtud koolitus on läbitud. Ootan selleks vastava sisuga matkaalast koolitust, mis siis lõpeb atesteeringuga ja vastava sisuga tunnistuse väljastamisega.

Rapla linna lastekaitse päeva üritus.

Meil oli tänaseks päevaks mõeldud viie hobuse-poniga välja minek, aga tänase hommiku jahedus pani meid ringi mõtlema. Öö läbi kallas vihma, siis hommiku tuul ja eks läks ka õnneks, et ei läinud, kuhu oleksime mahutanud teised hobused. Saatsin Anete-Aade Kata ja Kellukaga Rapla. Ise läksin autoga järele. Ostsin mõned taimed maha istutamiseks, esmaspäeval tuleb veel minna Rapla. Juurde osta, võib-olla tahan mõne lilletaime ka juurde osta.
Täna muutsin kartuli põllu ümber oleva karja aia väiksemaks nii, et kartulimaa jääks karjaaiast välja. Nüüd tuleb minna metsakarjamaad korrastama,  et saaks esimese rohu ära sööta, siis kogu karjatamisperioodi saaks nii kolmel korral hobustel lasta söömas käia. Enne on vaja sihi pealt puud eest saagida, siis vana taluhoovist rohi niita ja karjus uuesti heinamaa ümber vedada. Nii see elu on, kuid hea meel, et saab loomadel lasta süüa nii palju, kui soovivad.

1.juuni. lastekaitsepäev

Alustan tänast blogimist ajas tagasi vaatamisega. Kindlasti üllatab plajusid, tegin kopi paste. Kuna see paik on seotud vanaisa Väino sünnikoduga (alumine pilt). Kui Kullamaale juhtun käin läbi vanaisa sünnikodust ja teen aja hambast puretud hoonevaremetest pilte, et siis originaalis kaasaegsemas versioonis siia ülesse panna. Ülemine pilt kajastab mõisas esmakordselt avatud koolihariduse andmist kohalike talu lastele. Ja see maja asub sama talu kompleksi kõrval või läheduses. Ainus asi mis mind ja teisi lähedasi (mõtlen vanaisa lihaseid lapsi), et seal on asunud lennuväli on pannud mõtlema ja tekitanud küsimusi... et millal?... . Paemurru koht on endiselt alles, suve lõpus leiab sealt muulukaid, juunilõpus, aga metsmaasikaid. Kevadisel ajal kolletab hoov metstulpidest, alati meenub mulle üks kevadine pilt silme ees, kui ma vanaisaga tema ema Päri kodus külastasime... kollane õitemeri katmas maad... ma imestasin ja ei julgenud eriti jalgu tõsta. Eilse oma sünnipäeva korral meenus hommikul, et täna enam ei helista vanaema, kes oli alati varane õnnitleja. 
Hooligem oma lähedastes, olgem mõistvad ja seista üksteise eest alati kindlalt oma veendumuses.