19. mai on laat Purkus. On ka meid kutsutud oma hopadega. Saab tehtud.. 
              Rahvas laadale Purkusse

Hommikul oma tööpäeva lõppedes mõtlesin, et lasen Randa Hertale seltsiks, kuid jah, aga tema otsustas teisiti, jälle lõhkus paanika hoos aia ja pani koos varsaga jooksu. Esimese liikumise tegin autoga, kuid ei mingeid märke ei jälge... Tulin koju tagasi, sain Joelilt teada, kuhu suunas ta läks. Võtsin seekord koerad kaasa, meiega liitus Amanda, kes osutus suurepäraseks jäljekütiks ja viiski Randa juurde. Olin Amanda käitumisest väga üllatunud. Olgugi, et kaasas oli ka maiusepakike, siis kätte saamisega oli tegu. Iga kord eest ära läks ja põõsasse peitus. Kuid Pipi jäi selle koha peal seisma, kus siis hobune ennast püüdis varjatuks jääda. Imestan omi loomi, nagu hingeline mõistmine, et mida keegi tegema peab ja mida otsin mina. Sassu kardab hobuseid ja ma ei nõua talt seda, et peab ilm tingimatta hobustega leppima.
Sain Randa kätte, toimetasin koju jka omaette aeda, Herta oli nati pettunud, et ei saanud Randa hobulast nuusutada. Herta on heasüdamlik torimära, kes lihtsalt uudistab.

14.05.2012

Lõpuks siis raske päev selja taga. Ma ei ole kaks ööd korralikult magada saanud, eriti viimane öö kujunes õudusunenäoks, ehmatasin kella 2 paiku öösel ülesse ehmatava unenäo pärast. Mida nägin, uni oli selge ja huvitav. Olin õues trepil, kui märkasin sellist 3-4 m pikkust anakondat värava vahel püüdmas suurt rotti (sai kätte ja kägistas ning alla kugistas) minu jaoks oli see ehmatus (mulle ei meeldi, kui keegi murrab või tapab silma all-eriti kui veel teevad seda loomad).
Hiljem selgus (kõik toimus unes, et keegi ei ajaks segi ilmsi olevaga...), et keegi oli mu lastele kinkinud ja püüdsid minule mitte sellest teada anda. Kuna lapsed olid märganud, et hoovi oli siginenud suur rott, siis proovisid seda püüda maoga ja seda see elukas suutiski. Unes suutsin lapsi veenda, et mulle maod ei meeldi ja peaks siiski ta sellisesse kohta saatma, kus tema eest suudetakse piisavalt hoolitseda. Nägin veel, et kohale tulid paar loomaaia töötajat, kes siis roomaja püüdsid ja delikaatselt loomaaia tingimustesse toimetasid. Pärast kõike selliseid jamasid ärkasin ehmatusega ülesse ja ei suutnud enam uinuda. Mõtlesin, et selle hullu unenäo asemel  võtan eksami aine õppematerjalid ja keskendun õppimisele. Suutsin mehaaniliselt umbes tunnikese lugeda, kui uni jälle maha murdis ja hommikul lastele kõigest sellest rääkisin, mainisin, et ma ei taha eksamile minna. 
Õue minnes avastasin, et öö külm on olnud, panin auto sooja ja läksin hobuseid vaatama. Vaatan, et kaheksa hobust seisavad Tamme talu teeäärega paralleelselt ja vahivad kõik ühes suunas ja eks siis sain aru, et kaks hoost on putket teinud. Läksin tuppa hõikasin lastele, kes tuleb kaasa, et läheks tooks hobused ära.
Herta ja Amanda olid aiast välja putketanud ja maiustasid OÜ Farmeri lutserni põllal.  Randa jätsime tänaseks päevaks sisse, mõtlesin, et kui mind ennast kodus pole ei taha teda teiste hobuste silma alla jätta. Teeba-Milagrost ei tea kunagi, et mida see mõtleb.
Jõudsin kooli, siis koolist tagasi tee muutsin nata pikemaks. Kuna olin selle teekonna plaaninud  juba eilseks, siis eile ma ei suutnud eksaminärvi pärast kuhugi minna. Tahtsin kodus olla. 
Täna pärast eksami sooritamist, aga viisin selle ellu, mida ma eile ei suutnud. Kõige pealt Kärkna, siis Tabiverre, sealt Vahi suunas (kuna otsetee Jõgeva peale suletud sissesõidu keelumärgiga). Võtsin suuna Luua-Palamuse-Kuremaa-Laiuse-Vaimastvere-Kärde. 
Kuremaal vaatasin korra sisse ujulasse, siis mööda minnes külastasin esivanemate puhkepaikasid Laiuse surnuaeda, viisin lilled. Avastasin, et isa ja vanaema haudadel puudub lillevaas, et peaks sinna orgunnima, sellel aastal hauavaasi, räägin sellest ka vennaga. Rahulad olid korras, nii et mul polnud seal midagi teha. 
Edasi sealt Vaimastverre (otse tee Laiuselt), külastasin Kuremaal töötanud ratsutamis treenrit Laine Urgot. Kohtumisel kallistasime, viisin temalegi lilled oleksin tahtnud emadepäevaks, aga jätsin need sõnad ütlemata. Pidasin paremaks vaikida, üks inimene, keda ma pean kalliks ja armsaks. Keda pean alati meeles ja kui ära tulin rääkisin, et mida ma temalt olen õppinud ning näitasin omi kabja värkimis riistu ja mainisin, et teen veel peenemat tööd nendega. Lõikan vanuritel ka küüni nendega, selleks sobivad ideaalselt. Laine ütles, et ta poleks elu sees selle peale tulnud, et mida veel nendega võib teha. Hea tunne, et sain ta naerma ajada ja tunne, et sain kord jälle teda näha ning kallistada ja kuulata tema muresid ja rõõme. Loodan, et saab oma köhast ja nohust lahti. 

Võrratu emadepäev

Miks võrratu, vanem tütar meisterdas emadepäeva puhuks tordi, ostis sibulad ja pani maha. Hämmastavalt tähelepanelik ja tubli tüdruk on sirgunud.
Abikaasa oma päeva plaanist koju naasnud (pühapäevane koguduses käimine), sai koos perega seda torti maitstud. Ja siis oli teisel poolel lastega plaanitud kalale minek, aga mida mina jäin tegema. Ootasin pere lahkumist, ise tegin sellise manöövri, et käisin Valtus ujumas. 
Poest ka läbi, et võtta koju ühte kui teist ning siis koertelegi midagi värsket. Jagasin koertele kondid ja siis vaatasin milliseid pilke nad minu suunas saatsid (õnnelikud, säravad jne.). 
Tõin pesud tuppa, kus karusmarja põõsad lõhnavad, veel metsmesilased koos kodumesilastega mesinestet õitest korjamas, kus oli lõhna. Isegi pesud olid täidetud looduse aroomidega, polegi lõhna õli vaja. Lihtsalt mõnus tuulevaikne, kuigi päiksetu, aga siiski meeleolukas päev täna mööda saadetud. Loodan, et homme raske eksami ka selja taha saan. Pöidlad siis homme pihku... Loodan tehtud saada.

Emadepäeva hommik

Kaunid sõnad kuuluvad kõigile ja kõigele, kes on ema. 

Emake loodus = kas ei ole mitte huvitav lause.

11.05 - 12.05 päeva memumaarid

Eilsest ei ole praktiliselt midagi kirjutada, ainult vihma sadas ja lõõtsutas jahe tuul. Suurt õues teha ei jaksanud. Kuidagi väsinuks kujunes see päev. Tajusin, et vererõhk oli madal, siis kujuneb päev tegevuselt madalaks ja teovõimetult, kuidagi midagi proovisin, aga ei suutnud. 
Randat oma titega ei viinud. Hoidsime sees.
Täna ka selline jahe (12.05) aeg ajalt päikest pilve taha peites, siis natuke ka vihma poetati. 
Vedasin auto ja kottidega sõnnikut jälle laiali seekord siis kõdunenud. Küll see oli vast selline kohev mass natukene meenutas turba mulda. Eelmine aasta aitasid sellele kohevuse tekkimisele mu kanakari, kes pidevalt seal siblimas käisid. Kuid jah, sellest kanakarjast on järgi nüüdseks kolm kana ja üks kukk, millest siis üks kana (loodame) ootame tibusid haudumas. Sassu ei taha enam toor toitu, imestan seda väga. Täna näiteks sõi isukalt laual järgi jäänud võiga segunenud kaerahelbe putru. Võtsin sügavkülmast sulama purustatud kanakontide massi. 
Täna siis Tamme talu noored pidasid Mati Küti matuseid. Pidid alles täna õhtuks oma majja jõudma. 
Randa on oma beebiga õues olnud päev otsa, kus titt jooksis lustiga ja Amanda proovis kuidagi luua tutvust pea enda kõrguse hobulapsega, kuid mida teha ei saanud on see lähedale saamine. Randa hoiab silma peal, et keegi liiga lähedale tema lapsukesele ei saaks. Tundub, et Randal on koha vahetuse ja poegimisjärgne stress ületatud ja elu on pöördunud tasakaalu.

Eile siis käisin lastega Läänemaal, alul enne, kui teekonda alustasime. Tegin Märjamaal kaks peatust lille poe ja Maxima kaupluse juures. Ostsin mõned lilled Kullamaa surnuaiale vanaemale (lastele vana-vanaema) ja vana-vanaema (lastele vana-vana-vanaema) haudadele ning ühe ilusa Daalia punaste õitega, aga oma emale kes elab antud hetkel Linnamäe vallas tähistasin emade päeva ette ära. 

Kullamaa surnuaial vanaema haua leidsime kohe ülesse, aga Vana-vanaema (kodus hüüti piima-vanaks) omaga läks veidi kauem, aga siiski. Vanad lilled eemaldatud ning värskemad asemele pandud. Kurbus täitis hinge, salamisi hoidsin tagasi pisaraid, et mitte anda aru lastele, et mis ma hetkel tunne. 

Tegelikult tean oma vana-vanematest, vanaisa sünni-ja lapsepõlve kodu asus Kullamaalt pea 11 km Virtsu suunas. Vanas Päri mõisas, mis oli kunagi vanaisa isa-isale teenete eest kodumaa eest kingitud.

Esmane koht, mis mulle aastad tagasi keerab on mälestused vanaisa õest Viivist, kelle elukohaks oli Koluvere rist, kus hetkel seisab luitunud rohelise värvikattega, laudadega kinnilöödud akendega tühjalt seisev maja. Maja otsas, kus asub pööningu korrus sildiga müüa. Meenub mulle aeg, kui selles tegutses pood ja sidejaoskond, kus siis vanaisa õde müüjana töötas koos oma mehega (Villiga elasid).

Vanaisa ei läinud kunagi sellest majast nii mööda, et poleks aega olnud oma õele tere öelda. Tihti viibisin minagi temaga nendel sõitudel. 
Ema juurde jõudes, selgus, et ema oli läinud tööle, helistasin. ,,Küsides, kas tulen tordiga emadepäeva sinna tähistama...?" Ütles, et tuleb kohe koju. 
Meil oli õdus olemine, kuulasin palju ning elasin emotsionaalselt kaasa kaotatud lähedastest jagatud mõtteid. Korraga vestluse käigus meenus nagu nõela torkest Allan Sven Sagris. Ema mainis, et oli näinud lehes surma kuulutust. Käis väike torge hingest ,, jälle üks parimatest tuttavatest - vanaisaga olid nad heas läbi saamises. Ega minu käsigi kehvem olnud, pidasin oma lapsemeelsuses alati vanaisa sõpru ka enda omadeks ( aga see selleks selline lapsemeelsus; et vaevalt vanas eas inimene oleks tahtnud ennast, kunagise õpilase või Lagedi kooli lõpetanuga kohtuda). LP. Sagrisest võiksin kirjutada palju, nii direktorist, kui ajalooõpetajast, kui ka tema olemusest sõbrana. Ta oli värvikas ning mitmekülgne isiksus.
Koju jõudes püüdsin siis taastuda auto soojusest tekkinud väsimust maandades lillepeenra rohimisele. Imestasin millise värskuse ma sealt leidsin ja kui peenar korras, ütlesin lastele, et nüüd vean ka selle koorma sõnnikut tellijale (eelmine päev peale visatud).
Sõnnikut on jäänud veel lauta 3 traktori käru jagu. Nii kui nii olen mõelnud, sellel aastal ka põõsastele ja puudele jagada. Siis hakkan teise hoone kõdusõnnikuga majandama. Tellimusi on kahte sorti. Alati küsin, kumba soovitakse, kas värsket või paari aasta tagust, mis seistes juba nagu mullaks kõdunenud. 
Eelmine aasta sügis müüsin laudatäie sõnnikut kolme maakonda maha, viisin veel kätte. Lihtsalt lahe.