Päev möödus väga toimekalt. Kõige esimeseks tegin koertega nelja kilomeetrise jooksutamise ringi (ma ise liiklesin jalgrattal). Nad  ei lase mul õues muidu rahulikult toimetada, kui nad ei ole saanud oma energiat maha joosta. Pea ringi lõpus,üllatas Pipi hea puuotsa hüppamisega, eks ta kassi jahtis...  loodan, et mu naabrinaine seda ei näinud, et kaks mu head kutsut kassile tuule alla tegid ja puu otsa kihutasid. Siis tagasi naastes koristasin köögi, siis puukuuri. Vahelduva eduga saagisin kreissaega veel koorma puid ja laudast vedasin sõnnikut käsikäruga. Olin plaaninud ka ratsutama minna, kuid olin kohe nii kustumas, et ma hobust ei jaksanud enam karjamaalt tuua. Vaatan homset päeva. Loodan, et asjad hakkavad laabuma. 

Koolitused, millele olen kulutanud rahasid ja aega tekib ühel hetkel selline seis, et nagu poleks enam miskit. Kui uurisin, et kas pean uuesti läbi matkajuhtide esimese taseme koolituse oli mulle antud info ebamäärane. Nüüd täna sain siis lõpuks selgeks, et selle pean uuesti läbi tegema. Kas ei aja pahaseks. Mul jäi veel tasutud saamata koolituse rahad ette ja seegi on unustuse hõlma kadunud. Minu jaoks on elu ülekohtune. Olen küll sõdija tüüp, kuid ma ei viitsi küll enam kahte korda samat taset kordusõppena õppida. Käisin veel eelmine aasta teise taseme treeneri taseme tõstmiseks täiendkoolitusel, kuid tundub, et milleks. Kuigi tunnistan,et see oli vajalik teadmistele.

Koolivaheaeg on siis põhimõtteliselt läbi, kahju on see, et majanduslikult ei olnud võimalus kuhugile ujuma isegi minna, pidime leppima kodus viibimisega. Algust tegime ka koduõue koristusega, kõik need nonni hunikud, mis hobused veebruarikuus maha poetasid, kui nad vabadusse pääsesid. 

Eks sai ka tehtud trenni, kuidas kellegile vajadus oli. Mina tegin sellepärast tagasihoidlikult, kuna käsi andis veel kergelt tunda, aga eilne metsatöö andis juba teada, et enam hirmu ei pea tundma. Teen iga päev mitu korda päevas käele trenni.

Eile panin tähele, kuidas Lipton oma täku kevadises meeleolus Hertat kiusas ja mul sai siis sellega arusaamine, et peaks Liptoni koos oma sõbrannaga sisse panema enne kui hilja on. Ma kardan, et järsku noor täkk murrab jälle mõne mära maha. Vaatab, kuidas me pojaga jõuame, aga tahaks täkule eraldi boksi ehitada. Käisin üks päev Hertaga maastikul, ta on jälle puiseks läinud, peab hakkama korraliselt sõitma hakkama. 

Lumi sulab päris kiirelt. Viimasel nädalavahetusel siis Arvo ja Joel panid vahtrad tilkuma. Päikese soojuse mõju on pannud vahtral mahla liikuma. Silo vedasin selle nädala alguses, kuna kuus rulli silo söödid nii kiirelt, et minu arvestus kolmele nädalale jagumisega kuidagi toime poleks tulnud. Käin iga päev hobuste juurest läbi. On nüüd ilmad sellised, et võib väljas ka öid hoida. Kui kõhud täis siis toimub päevitus tseremoonia. Lipton ainus täkk karjas ei tunne ennast veel ikka täkuna. Hämmastav, märad annavad peksa. Nii kui keegi indlema hakkab, lipitsevad kohe täku nina all, teised hobused ei tohi kohe lähenedagi. Täkk kuulub ainuüksi indleva mära tähelepanu orbiiti.
Eile oli tore lugu Sassuga. Sassu tuli mulle salaja järgi, riidlesin temaga naabrimaja aia taga. Nii kui ma sealt lahkusin, siis jooksis koer läbi kodu mulle vastu. Lootes nii ennast puhtaks teha. Kuid see ei toiminud. Kui tuli vastu, ei teinud teisest välja, pigem selles olukorras pöörasin Pipile rohkem tähelepanu ja kiitsin Pipit. Küll ta on tubli koer, et ta kodus on ilusti ja Sassust ma ei teinud lihtsalt välja. 
Nädala sees söödan naabrikoera, ma olen oma põhimõttes vastu ja ma ei taha omi koeri kaasa võtta naabrimaja juurde ehk siis õpetada koertele asjatama naabrimaja juurde. Täna oli siis lihtsam juba Sassuga. Ta ei tulnud salaja kaasa ning ootas mind tavalises kohas, kus ta on seda harjunud tegema. Kiitsin teda selle eest. Ja ega ma ka Pipit ei unustanud kiita. Koerad, kes on harjunud pidevalt trenni ja koolitust saama, vajavad pidevat kontakti inimesega.

Lõpuks sain siis oma karvased sulelised aeda püsima. Mul ei jäänud muud üle, kui pidin aia korda tegemise järel katsetama voolu alla panemisega. Sai ka eile ratsutamas käidud, kuid metsas veel lund küllaga. Eriti märjaks ajada looma ei tahtnud, siis sai üks ring tehtud. Kõige tipuks leidsime Anetega, et laupäeval olid hobused iseseisva metsamatka teinud ja piisavalt kaugele. Paneb muigama, kuidas ikka hobustel matkarajad on selged ja huvi omapäi jalutuskäike ette võtta.

See nädal oli väga tegus ja avastuste rohke nädal. Juba see andis tõuke, et lapsed koolist ära (õpetajate streik palgatõusuks). Ma seda kuuldes juba pidasin plaani, et miks saata lapsed kooli, kui  saab ka oma koduse elu juures tegevusrohkeks elu muuta. Korra Anete proovis trenni teha, kuna metsa all lumel koorik, siis sinna ta ei läinud ja katsetas korra Ahnepere ringi siis trennina teha. Kuid koju sai, siis mainis, et praegu peab veel ootama, kui saab trennile pühenduma hakata. Täna tahaksin ise ka korra selga istuda, metsas on nüüd mõnus, ilmastiku soojenemine tõi kaasa sula ja vihma. Vihma sadu muudab lume kuidagi õhuliseks ja aitab kaasa lume sulamisele. 

Katsetasin täna hanguga, heina tõsta, eks käsi on veel tundlik... saan hakkama kõigele vaatamata. Vaja on hakata noorte hobustega tegelema, neid on piisavalt, keda sadula alla ja kellele veel rakmeid ümber soetama. Kevadel peab panema Teebat vedru ette, siis saab teda rohkem rakendada tööle. Enne peab tegema eeltöö ära. Mõtlen tagasi oma esimese hobuse treeningutele, ega see kergelt mul ei läinud. Vanat hobust ees käima õpetada peab olema hea tahtmine ning pikk meel. Eks tuli ka leppida teatud nõrkustega, mis hobusel kiiksuna geenidega kaasa antud, mida nagu muuta ei saanud. Oli see, et iga aastaga mingi viguri juurde õppis, et mitte aiste vahele astuda. Kuna mul teist hobust kõrvale võtta polnud, siis sai oma ettekujutuse ja teiste hobusekasvatajate juttude abiga hobust rakendatud.