Head vana aasta lõppu kõigile. Ilm oli hommikul pool talvine ja teed libedad, veedan oma aasta lõpu tööd tehes. Ei mingit pidu ega püha, täitsa tavaline hall argipäev.

Aeg ruttab ja aasta viimased päevad on veel kiiremad läbi toimetuste käest vupsama, nii et aru ei saa. Viimasel ajal kurdan unepuudust, praktiliselt öid magamata üleval olles. Kindlasti esimene, mida mõeldakse, et mured... ei.. ei.. ja veelkord...ei lihtsalt ei oska öelda, mis toimub. Eile oli hull ilm õues, tulin hommikul töölt. Lasime lastega hobused Lepatriinu kinnistule. Viimane öö muretsesin tõesti, kas hobused on kenasti ja kas oskavad ikka metsa alla varju pugeda. Koht, kus neil on tõeline paradiisi aiake. Öö läbi mõtted nende ümber keerlesidki, väheke valgemaks hommikul läinud, riided selga ja metsa minek. See kuhu olin jätnud silo rulli, ei ühtegi kabjalist. Esimesele lagendikule naasnud märkasin suurte kadakate vahel juba hobuseid. Kes siis kohe tõstsid pead, et oiiii perenaine nii tore, et sa meid vaatama tulid. Mõni suks puges mu südamerahustuseks kuuse alla peitu puhkama. Kuused sellel karjamaal on käharad ja moodustavad grupid. Need on nii armsad oma hiilguses, kõrguses ja käharuses. Hobused olid õnnelikud, et nad said olla kuivema pinnasega karjamaal. Seda karjamaad kasutasin sel suvel vähe, pärast Mooritsa surma ei lasknud ma ühtegi hobust sinna. Tagasi mõeldes olen endamisi ja lastega arutlenud, et mis temaga siis juhtus. Alateadlikult tekib hirm, kui peab hakkama uuesti hobuseid mõttes sellele alale laskma. Kurvastus tekib alati,kui mõtlen, et miks pidi surema noor loom.

Häid pühi. Täna siis jõulu esimene püha. Hommikul kella 6 paiku õue minnes, ootas ees karge -kraadides ilmake. Selline, et fliisiga kõndida aitas. Kuna õhtu oli juba selline mõnus ei hakanud vaeva nägema hobuste sisse laskmisega. Kehvemate ilmadega lasen nad maja otsas olevasse lauta. Mahuvad kõik ilusti ära. Kuulatasin hommikul mida räägivad küla koerad, kostus vähemalt minuni 10 talu koera igavlevat haukumist (suheldakse omavahel, mõned koerad ei viitsinud sedagi teha). Kahe naabrikoerad olid sootuks vait, oletasin, et Tamme talu koer Tommi on ka jõulude puhuks tuppa lastud ja tema haukumist ei kostnud. Koidu sauna koer kes ööd kui päevad keti ostas ei ühtegi haugatust. Treiri sauna klähvitsatest-pesunuustikud klähvida igasuguse liikumise peale. Ka isegi minu liikumise peale, kui ma teen oma koerte seltsis ringkäikku uurimaks, kas on midagi uut. Hobused üle vaadatud ja mõnegagi veel suheldud pöördun tagasi majasisemusse. Lihtsalt rõõmsa tuju loos mulle hommikune kargus ja tuulevaikus. Meeldib kuulata loodust ja jõulutuledega valgustatud talude kumasid taevalaotuses.

Paar päeva tagasi, hommikul koju saabudes töölt, mõtlesin,et enne kui kodust uuesti lahkun söödan koerad ja lasen hobused karjamaale. Koertele söök jagatud alustasin hobuste laskmist karjamaale. Enne avasin kahed väravad. Oh mu õnnetust, kui hobused enne karjamaa väravat otsa ringi keerasid Testu eeskujul ja panid teist teed ajama galoppis, nii et soppa lendas kapjade alt. Mõtlesin, huvitav naabrimaja taga veel silorulle ka on. Selgus et ei ole, õnneks OÜ Farmer on ära vedanud, eks teadmisega, et hobustele on alati need rullid kiusatuseks ja kui nad veel teada saavad, et need veel seal olemas on, siis ka sinna kipuvad trügima. Sassu tõestab iga päevaselt oma olemas oluga, et on vajalik koer meie majas. Öösel teeb korralikku häält igal juhul iga haukumise peale ma ka õues käin.

Mõni päev on jälle möödunud, kui viimati siia rea kribasin. Hobuseid käivad öösiti sees, sest päevasel ajal ikka sajud on nagu õudus unenägu ja ma ei kujuta ette, et peaks jätma loodusjõudude meelevalda oma karja. Kuid loomad tahavad ka sisse. Isegi naudivad lõhnavat heina päevasel ajal söödud silole.
Hetkel hakkab meil vesi uputama, kus kevadeti uputab maja vastas heinamaal. Igal juhul õhtul autoga läbisin ettevaatlikult, kartsin, et põhjast pritsib vett ülesse ja nii võin kogu autoga keset vett seisma jääda.
Kui sellised ilmad jätkuvad, siis mul ei ole enam hobustel korralikku kuiva maad. Kolime nad ajutiselt Lepatriinu kinnistule, kuhu olen plaaninud korraliku varjualuse ka teha, et sadude eest siiski kuiv koht oleks võtta. Muidu sealne mets pakub oma laiaharuliste kuuskedega veel paremat varju.
Tuleks natuke külma, mis tekitaks ühe kindlama pinnase. Hetkel iga päevasel läbi lörtsi ja vihma saju on tunne, et suusatame mudal. Ja libisemiseks on oht nii inimesel, kui hobusel.
Leidsin ajakirja lingi...http://www.riista.fi/data/yhteiset/attachments/koirat.pdf

Tõeline jõulusügis.

Metsade aluspinnas on läbi vettind ja igasugune tehniline tegevus sellisele pinnasele jätab ikka tohutu ja märgatava jälje, pikad läbi viljaka mulla pinna rööbastesse sõidetud heinamaa + raisemiku. Vahel mõtlen, kas siis enam ei mõelda kõige parema metsamajandamise peale, aga jah see vist ei pea olema minu mure, aga lõppvälja nägemine... kelle mure see on?

Meie majas on loomaperes täiendust. Jänkumamma Tutt-Saba tõi viimasel nädalavahetusel ilmale siis neli kenat paljast jänku last. Ilmad on lubanud sadulasse istumist,kuid kohta, kus liigelda, peab ikka valima. Mitte väga kabja jälgedega ära sõtkuma.

Ühel hobusel täheldasin väikest köha, eile ostsin igaks juhuks köharohu, kui peaks jälle avalduma. Kuid mulle tundus, et sisereziimile üle viimine ja natuke soojemate jookide manustamine tõmbas tagasi. Kõige rohkem häirivad mind köhivad hobused. Kuid mis teha, mõnede hobuste kopsuseinad on loodud teistsuguse koestruktuuriga, siis peab sellele ka tähelepanu pöörama. Kuigi, seda ise oma silmaga näha ei saa on siiski hobustel avalduv köhale tähelepanu pöörata.

Igal juhul Testule meeldib käia sees, alul protestis, aga kui ta nägi, et on ainus väljas olija. Siis soostus ikka sisse minemast.

Ostsin selle nädala alguses diiselkütust (eriotstarbelist, hind oli kerkinud 1.o4 euroni. Siis veel diislile lisandit, mis nojah, kas aitab või ei aita. Hetkel ei oska öelda. Vähemalt esmaspäeval selle kütteseguga vedada, tundus küll, et traktoril oli minekut.

Bioneer - Saksamaa looduskaitseameti töökohtumisel kiideti Eesti pühapaikade kaitsmist

Bioneer - Saksamaa looduskaitseameti töökohtumisel kiideti Eesti pühapaikade kaitsmist