Velise laat.

Toimus see küll 1.10.2011 Velise kiigesaare lähedal. Seekord ma mass hobuste arvuga ma kohale ei kapanud. Mis sinna mineku raskeks teeb. Enamus teed tuleb läbida suure maantee ääres. Mulle ei meeldi matkata auto tee ääres. Eelistan sügisesi viljapõlde (kündmata viljapõllud), metsasihid, rabakooslused - mis kannatavad hobuseid.

Kevadel olin ma andnud sõna ehk siis maikuus viia mõned hobused Sillaotsale, kuid see jäi ära. Mida rohkem lubatud aeg lähenes siis seda enam oli lastel raske leppida mõttega, et nende lemmikud on kuskil kilomeetrite taga, kus nad peavad hulga maad rattaga väntama. Sama kurb mõte tiksus mul endalgi peas. Olen harjunud oma hobuseid ikka hommikuti aias kodu juures nägema. Ja kui mul puudub teatud hobused, kuidagi tühi ja kurb on minulgi.

See selleks, tagasi siis Velise laada juurde, sinna läksid ponidel Anete ja Aade. Mina Joeli ja Lauraga auto ja telkimis asjadega järele. Tee peal tegime peatuse, et anda lastele videvikus veel kodus keedetud kuuma teed joogiks. Tean omast käest, et hea vahel kui keegi seda pakuks. Teatud aja möödudes ja kehalise tegevuse juures on hea soe jook. Otsisisn kodus termost, kuid mida ei leidnud oli termos.

Kannus seisis ka tee kuumana. Saime siis laadaplatsile, kus siis kohanäitaja platsi meile jagas ning heade soovidega meid oma tegemisi toimetama jättis. Oma arust sai ühises koostöös telk ilusti ülesse, aga mis öösel juhtus.

Hobustele aia. Olles need toimingud sooritanud läksime siis Anetele ja Aadele vastu.

Magama läksime üpris kohe, kohale jõudes oli kell juba pea 22.00 saamas. Kõik oli ok. Kui kell 3, mil ma ärkvel ning kuulasin lähedal olevate Kati ja Kelluka mahlaka rohu krõmpsutamist. Sain ma aru, et ponid on lahti saanud. Mõtlesin, et ma veel välja ei torma. Lahe nali oli see, et Kati oma mokkadega haaras just väljaspool telki Laura pea kohal. Laura pobises läbi une,, Joel mis sa krõmpsutad'' see ajas mind muigama. Hommikul mainisin. Üks lastest keeras ennast ja Kati selle sahina peale ehmatas ning tormas ummisjalu minema ja telk vajus meile selga. Mina ütlesin, et hobused jooksid minema. Egas miskit, mina ja Anete telgist roomasime välja ja ponisid püüdma. Saime need kätte enam aeda ei pannud. Sidusime puude külge, et mõni tund veel. Kuna nad oli kahe peale selle väikse aia tühjaks söönud ja siis sellepärast ka ennast välja muukinud.

Ega enam suurt und saanud, varsti kell 5.00 hakkas rahvast voorima ehk siis kaupa pakkuvad inimesed oma transadega kohale kärutasid. Vahel sekka kostusid ka traktori müra, mis aitas vahel kinni jäävaid autosid. Pinnas seal on savikas ja kohati vesine, siis seal see oht eksisteeris. Lastel laadel läks hästi ja mina oma kodus oma tegemiste asjadega jäin rahule.

Jälle lendhobused.

Täna hommikul õue tulles, esimene asi, mida ma teen. Käin hobuseid vaatamas, hea et oli rohkem riideid seljas. Kuid jalas olid mingid kummist tuhvlid, millega läbi rohu jalutades aga märjaks said.

Ok, nojah, mida ma karjamaalt ei leidnud olid aga hobused. Siis oma pilgu suunates üle karjamaa suunaga Ahnepere suunas, kui märkasin siis ühte heledat hobust liikumas. Selge, et hopsid jälle iseteenindusse läinud. Egas miskit, tuppa ja haarasin nelja hobuse päitsed ning pool pätsi leiba. Autoga siis hobuste juurde ning siis leivakoti krõbistamise peale sain kätte kolm hobust ülejäänud karjast karjajuhiga eesotsas panid ajama. Kui ei ole õige karjajuht kätte saadud siis kari kaasa ei tule. Nii ma siis kolme hobusega koju läksin ning panin esimesed jooksikud kinni. Läksin siis järgmisele ringile. Ja juba jõudis helistada Ahneperest Ivar, kes mainis, et hobused tema maja juures lutserni põllus (segu põld, punase ristikuga). Mainisin, et olen sinna poole teel.

Jõudsin siis sinna sain siis ka karjajuhi kätte ning veel ühe noortest hobustest ja hakkasin kodu poole tulema. Tamme talu teeotsas, jõudis siis karjast see viimane osa, mis raskelt ennast kinni annab.

Tänase õhtu korraldasin juba nii. Teada olevalt need hobused, kellel allergiaga probleeme, ning kehakaalu tõus meeletu. Panin ööseks sisse ja heinadieedile.

Allergia Katariinal valmistab rohkem muret. Ma ei taha sekkuda ravimitega ja leian, et parim ravim on ära hoida. Lihtsalt vähendada ristiku sisaldusega sööta.

Eile tegin siis ühe karjamaa suureks, kuhu jääb nüüd sisse ka meie teraviljapõld odraga ja ohakaga (viimane on ülekaalus). Hiljaks jäänud vilja võtmisega ja vihmaste ilmade tulemusel longusid odrapead osa on ka maha pudenenud. Lasen nüüd selle maa hobustel ära süüa.

Täna panin siis viimase 10 eurot autole kütte rahaks. Mõtisklen, et kuidas saavad võistlusspordile pühendunud hobusekasvatajad hakkama. Kui mina oma 10 hobusega. Kas minu turundus lonkab.

Missugune peaks olema turismi alane turundus. Homme õhtul istun lastega maha, kuulan ära missugused rahad neil kooli vaja ja millised rahalised vajadus mul oleks (eelistan autokütte rahasid ja lõppemas on kindlustus). Tänan õnne, et mu valik osutus säästlikule autole, oleks mul kütte ja rahaõgard auto. Oleksin ammu oma palga ja sissetulekute juures maha müünud.

Praegu euro kursi juures ei oska isegi planeerida, vahel tulevad ootamatud väljaminekud. Pesamuna ei julgenud rääkida, et neil on klassi ekskursioon Roccal Maresse Vabaõhu muuesumisse. Selle maksis kinni Anete, hea seegi, südant liigutav moment. Kui palga päev maksan talle tagasi. Ohkama paneb... kurvaks teeb meele, tahtsin tänavu aasta reisile minna, kuid jätsin ära, mul ei tekkinud sellist sobivat raha, et sellega reisile minna. Olen selle pärast väga kurb.

Viimane nädalavahetus.

Ei olnud ühtegi ratsutajat, egas midagi, siis tegelesime ise lastega hobustele trenni tehes. Mina käisin pikemal matkatuuril kestuseks oli see 7 tundi. Ühtepidi oli see hobusele ja koerale uudseks kogemuseks. Kohtudes Keo külas ühe hobusekasvataja koplis oleva noore tori täkuga. Kuna see meid märgates hakkas ta kohe möirgama. Leidsin, et parem on aiast kaarega eemalt minna. Nii tehtud, metsast läbi saanud sattusin kogematta oma abikaasa kunagise töökaaslase maja taha, kes hetkel aias toimetas ning suhtlust alustas. Ja ennäe imet, et ei küsinud kust kandis, teadis kohe, kes olen. Nati oma aega sinna kulutanud, jätkasin oma teekonda. Ega ma siis raatsinud mööda põlde, pidasin paremaks ühe nurga otsemaks teha, kuid jah sattusin padrikusse, kuid hobune, kellega teekonda alustasin oli vahva.

Sealt välja saades, leidis koer kähriku, keda ta siis hoiatas oma kileda haukumisega, et ta ei tohi ennast liigutada, nii kaua kui ma seal läheduses püsin.

Varsti ületades Järvakandi maantee, jällegi toredate ja jutukate inimeste suhtlemisse. Kus siis koer demonstratiivselt kihutas ühe kassi kase otsa. Õnneks oli see naabrite kass.

Edasi kulges sealt juba teekond Lellaperre, kus siis suurel heinamaal, kari Laiapea perele kuuluvad noored hobused söömile pandud. Kus siis hobused minu mära häälekale tervitusele uudistama kihutasid. Mina muidugi, kohe teises suunas, et ei tekiks kohtumisel sellist probleemi, et keegi paneks kedagi paika. Jube kisma oleks tekkinud.

Edasi kulges mul metsaseiklustega, aga seda ma ei viitsi eriti jagada. Sinnamaani oli ok, kui tee ääres sõi noorkari mustavalgekirjat mullikad. Mullikad teatavasti on uudishimulikud.

Edasi kulges mu teekond Ohekatku külla, sealt Kehtna veehoidla juurde ja sealt sillast üle ning lõigates teekonna nati lühemaks siis Kehtna põldusid mööda Põlma tuuliku suunas.

Kuidas edeneb meie eesti tõugu täku koolitamine. Kuna ta alles nooruke poiss, siis oleme teda pigem harjutanud esialgu karja juures päitsetega ning siis Tassaga koos päitsetest talutamisel. Mul on vaja nii kaugele jõuda, et Lipton usaldab koos minuga tulla juba metsa, et ta saaks aru, kui lahe on koos inimesega liikuda maastikul. Mulle teeb hetkel head meelt, et Lipton omab kahte sõbrannat, kes talle vahel tuge pakuvad, kui tal raske on (ema igatsust põeb).

Eile siis pärast platsi trenni Tassa ees ja mina Liptoniga käe kõrval metsa väiksele jalutuskäigule suundusime. Paar korda oli sellist hetke, kus tahtis kohalt tõmmata, kuid sai kohe aru, kes siis peremees olukorras on. Hobune peab oskama ilusti käe kõrval käia, ei tohi tormata, eeltöö teen enne käekõrval. Tulevik on selline, et sellest peab saama tõu täkk.

Kas selline töö on isetegemine...?

Ammu mõlgub talu sildi tegemine ja selleks isegi üks palk pooleks saetud. Täna hommikul enne tööle tulekut kohvi juues, mõtteid mõtiskledes, leidsin, et see idee, mida pakkus mulle tuttav, siiski ei meeldi. Küllap küsite miks...?

Tahan ise teha, õppida juurde nippe ja uusi tööriistu oma tegemistesse kaasata. Ja ma ei vaja kellegi teise eest ära tegemist. Tahan ise lihvida oma talusildi, pooleks lõigatud palgina.

Olles juba maitsta saanud isetegemise vilju, siis enese hinnang oma tööle on suurepärane. Meeldib puidutöö.

Eile võtsin maha liigset võsa, mis kippus juba heinamaale kasvama. Iga kord, kui ma midagi alustan, vaatan enne objekti hindava pilguga üle ja siis võtan selliseid, mis takistavad normaalsete ja väärtuslikel puudel kasvamist.

Sae müra tõi isegi lapsedki kaema, et mis mul jälle teoksil. Ja nende lõpp hinnang oli lihtsalt suurepärane. Muidugi, mul jätkus neid pealtvaatajaid kuhjaga, hobused omakorda karjamaa väravas, kuna tegutsesin nende läheduses, siis soovisid näha, et mida teen.

http://fotoalbum.ee/photos/eli4/sets/818809?page=15&seek=13

2009. aasta pildid KT ja NK laagris rõõmu valmistamas. Kaasosalised Maiu, Kati, Kellukas ja pesamuna Amanda.

Hommikul lükkasin hobustele ühe rulli heina, mõtlesin, et kogu aeg rohelise peal olnud. Ehh, tühi töö, asi läks hobujalgpalliks. Möll kestis niikaua, kui rullist oli ainult riismed. Vaatepilt oli lihtsalt köitev, et unustasin pliidile kohvi vee keema.

Heinarull karjamaale veeretatud, hõikasin kamraadid heinale, ja esimesena asutas ennast rulli suunas liikuma Tassa. Ja tema ka esimesena koha jõudis, teised jätkasid söömist. Siis kui üks kord Testemona märkas, oot, kas miskit toodi meile.

Tassa hakkas kohe rulliga maadlema, kõige pealt sügas, siis peaga tonksas, see veeres. Innustus selle liikumisest, kus siis läks madistamiseks. küll esikapjadega küll tagakapjadega. Kui teised kohal, läks asi veel hoogsamaks, kes peaga, mõni katsetas hammastega, asi läks nägude tegemiseks (rivaalitseti, vaja oli selgeks teha, kelle kord on rulli liigutada). Herta vaatas kõike seda toimuvat möllu apaatse pilguga. Vahe peal ennast kaarutaja raami vastu sügamas käies. Väga aktiivsed olid Tassa, Testu, Lipton, Teeb, Eeva-Lotta, Amanda see püüdis suurte jalgade vahelt rulli enda valdusesse saada. Väike aga suure hingega. Kui madin vaibus, siis pool karja kasutas rullist maha jäänud heina juba mõnusaks uinakuks.

Vahe peal meenus mu kohvi vesi, käisin tegin kohvi ja tulin siis tagasi karjaaia juurde vaatama hobuste mõnusat uinakut. Mulle tundub, et mu hobused on õnnelikud ja rahulolevad ning üksteisega arvestavad.

Ütleksin üks armsamaid päevasid, mida jälle tükil ajal meenutada. Ka mulle pakub nende vaatemängulised tegevused palju naudingut. Lahe yee....