Velise laat.

Toimus see küll 1.10.2011 Velise kiigesaare lähedal. Seekord ma mass hobuste arvuga ma kohale ei kapanud. Mis sinna mineku raskeks teeb. Enamus teed tuleb läbida suure maantee ääres. Mulle ei meeldi matkata auto tee ääres. Eelistan sügisesi viljapõlde (kündmata viljapõllud), metsasihid, rabakooslused - mis kannatavad hobuseid.

Kevadel olin ma andnud sõna ehk siis maikuus viia mõned hobused Sillaotsale, kuid see jäi ära. Mida rohkem lubatud aeg lähenes siis seda enam oli lastel raske leppida mõttega, et nende lemmikud on kuskil kilomeetrite taga, kus nad peavad hulga maad rattaga väntama. Sama kurb mõte tiksus mul endalgi peas. Olen harjunud oma hobuseid ikka hommikuti aias kodu juures nägema. Ja kui mul puudub teatud hobused, kuidagi tühi ja kurb on minulgi.

See selleks, tagasi siis Velise laada juurde, sinna läksid ponidel Anete ja Aade. Mina Joeli ja Lauraga auto ja telkimis asjadega järele. Tee peal tegime peatuse, et anda lastele videvikus veel kodus keedetud kuuma teed joogiks. Tean omast käest, et hea vahel kui keegi seda pakuks. Teatud aja möödudes ja kehalise tegevuse juures on hea soe jook. Otsisisn kodus termost, kuid mida ei leidnud oli termos.

Kannus seisis ka tee kuumana. Saime siis laadaplatsile, kus siis kohanäitaja platsi meile jagas ning heade soovidega meid oma tegemisi toimetama jättis. Oma arust sai ühises koostöös telk ilusti ülesse, aga mis öösel juhtus.

Hobustele aia. Olles need toimingud sooritanud läksime siis Anetele ja Aadele vastu.

Magama läksime üpris kohe, kohale jõudes oli kell juba pea 22.00 saamas. Kõik oli ok. Kui kell 3, mil ma ärkvel ning kuulasin lähedal olevate Kati ja Kelluka mahlaka rohu krõmpsutamist. Sain ma aru, et ponid on lahti saanud. Mõtlesin, et ma veel välja ei torma. Lahe nali oli see, et Kati oma mokkadega haaras just väljaspool telki Laura pea kohal. Laura pobises läbi une,, Joel mis sa krõmpsutad'' see ajas mind muigama. Hommikul mainisin. Üks lastest keeras ennast ja Kati selle sahina peale ehmatas ning tormas ummisjalu minema ja telk vajus meile selga. Mina ütlesin, et hobused jooksid minema. Egas miskit, mina ja Anete telgist roomasime välja ja ponisid püüdma. Saime need kätte enam aeda ei pannud. Sidusime puude külge, et mõni tund veel. Kuna nad oli kahe peale selle väikse aia tühjaks söönud ja siis sellepärast ka ennast välja muukinud.

Ega enam suurt und saanud, varsti kell 5.00 hakkas rahvast voorima ehk siis kaupa pakkuvad inimesed oma transadega kohale kärutasid. Vahel sekka kostusid ka traktori müra, mis aitas vahel kinni jäävaid autosid. Pinnas seal on savikas ja kohati vesine, siis seal see oht eksisteeris. Lastel laadel läks hästi ja mina oma kodus oma tegemiste asjadega jäin rahule.