Maikuu.

Ma ei tea, miks alati just see kuu elevust minu sisemusse toob, kas sellest, et kuu lõpeb 31 kuupäevaga või lihtsalt tunnen vabadust, sellest talvisest koormast. Kuigi mul veel raskemad ajad ees, pingutamised koolis. Tahaks lõpetada, kuid ma veel nii enesekindlalt ei tahaks veel kellegile oma lõpetamisest rääkida. Üks raskemaid eksameid on mul ees. Ja see teeb veidi murelikuks.

Kui raske on ennast kooliasjade taha saada, eriti seda, kui vanust tuleb lugeda 41...varsti aga täitumas 42.

Hommikul jälle oksarisu kallal toimetades, saabus teisele poole karjaaeda hobusekari, kes siis tegid asja, et ehh me tahtsime nati süüa. Muidugi ei saanud nendest uudishimulikest semudest mööda minna, ikka kellele kalla, kellele pai mõnele hoopis kummalisest kohast mõnusat sügamist.

Kõige rohkem vajasin ma täna hoopis lohutust. Põlvitasin maha Amanda ette, ja võtsin tema pea oma sülle. Rääkides oma südame sopis peituvat nukrust.

See mis mind vaevas, ma igale ühele ei jaga. See jääb minu ja Amanda vahele.

Üllatun alati loomade pühalikust seisakust, kui ma jagan miskit, mis mulle hetkel haiget, muret või rõõmu teeb.

Ühtepidi saades aru, et usaldan neile midagi erilist enda sügavusest, mis paneb neid rohkem arusaama, et inimene samasugune, kui nemad.

Teine kord,kui mul vaja tegeleda mõne loomaga, kes on kaotanud oma peremehe või perenaise, mõistan ma omakorda nende loomade kaotusvalusid. Püüan läheneda looma hingeelu mõõtmatutesse sügavustesse.

Kõige pealt tuua välja stressist, leinast ning sammhaaval lasta endaga tutvust teha.

Kui ma kasvatan, kedagi hingega, siis annan osa endast selle looma sisse. Kui raskeks osutub lahkumine.

Meie sünnipäevalapsed.

Õnne, õnne, õnne hobuseks kujunemise eluteel.

Eeva-Lota kel täitus üks aastaring, siis Amandal teine eluaastaring. Lahe...

Hobused, hobused ja veelkord hobused...

Mõni päev blogisse rida ei teki, ei ole enam õhtuse arvuti avamise järel mõtteid siia kirja panna, sest uni kipub maad võtma. Siis juba, kui vastav lehekülg on avanenud ei jaksa enam lihtsalt silmi avatuna hoida.

Täna keerasid hobused kogu mu päeva plaani nurja, kui pidin teekonna ette võtma Tallinna. Tahtsin osaleda ühel koolitusel, kuid sinna ei jõudnud. Pidin esiti tooma karja koju ja parandama aia. Mille teismeline titt Eeva-Lota ära lõhkus.
Suuremaks kurja juureks oli ketist lahti pääsenud Moorits, kes siis jooksis aeda sisse ja muidugi pael katki. Õnneks ei olnud hopsid eriti kaugel ja tagasi toomine kujunes lihtsamatest lihtsamaks. Leivakott kaenla ja paarpäitseid ohelikuga näppu ja hobuste juurde. Nii kerge oli neid koju meelitada, lausa trügisid, et saada leivapala mokkade vahele.

Eile siis ajasin Herta paberid korda, kuid üks aga on mul veel ees. Kas endine omanik taotles ta pealt toetust ja kui taotles, siis oleks tema käest pidanud ka toetus kohustuse ülevõtmise paberi saama. Kuid ma ei näinud teda, kui Herta passi käisin toomas.

Tahan teha uuesti hobustele ussitõrje. Uurisingi rohtude hindu ja kuulasin maad teiste kasvatajate käest, mida nad annavad. Mida nad hindavad. Rohu valik on suur ja hinnad ka vastavad.

Jälle traktor.

Täna jälle ei vedanud, ega mulle ka asi ei meeldinud mitte üks teps. Tekkis ikka korralik emotsionaalne olukord, kus mõtlesin mida tegema pean. Eks siis võtsin mootorsae ja käisin korra küla peal, et kett lasta ära teritada.

Pärast seda kohe katsetasin kreegivõsas, ossa kui hästi töötas ja mõtlesin tänusõnadega Ants Niidu peale, kes leidis aega ja mu saeketi teritas. Võsa saagides ja jupitades sai ikka plats ilusamaks. Ma ei viitsi talguid omal teha, lähen ise kellegi juurde talgutele. Püüan nüüd ära teha, kui õige talgupäev tuleb. Maal tuleb ju tuliselt tööle valu anda, muidu jäävad suvetööd jalgu kevadistele.

Hobused on ilusti karjamaal, mõte oli homme Torisse minna, kuid see, et ma ei saanud oma heinavedu teha, lükkasin Torisse sõidu edasi. Mul on kohusetunne, et pean heinarullid ära koristama. Ja lahtise heina samamoodi kas siis koha peal põletama, kuskil heinamaa servas, koos mõne oksaga.

Ega mul täna kerge päev ei olnud.

Traktor on korras.

Sai täna ka ühe rulli silo veetud. Rohkemaks ei jätkunud kütet. Ma ei hakanud oma kallist päeva rattasõidule kulutama, et tuua diislit trakale, eelistasin pigem vedada aiamaale sõnnikut. Mida mõnus ilm lausa kutsuvalt tegema kutsus. See üks kiirem töö, kohe kohe aiapidaja tööd kaelas. Kui ilus ilm, ega eriti kuhugi kodust minna soov ka ei ole, eile sai nati rohkem liigutud kui tavaliselt. Vahe peal istusin karjamaa ääres ja vaatasin üle kohvi tassi serva hobuseid. Nii armas on neid vaadata.

Vool on sees ja nad ei pahandagi sellepärast. On aru saanud, et nüüd on vabadus piiratud ehk siis ulakused ja pahad mõtted takistatud.

Teadmiseks.

Lapsed käisid laadal ja tekkis väike intsident. Keegi astus ligi ja tegi kriitilise märkus ponide aadressil. Nojah milles probleem, et ponid sitased. Sõltub mida sita all mõelda. Kas sellest et karv mis kõhu alla pusańa rippus ei ole veel sõnnik. Eks ma olen ise sama moodi kriitiline. Eks ma hoiatasin lapsi eelnevalt, et ponid peavad olema puhtad. Nüüd ei tea, kuna või keegi astub ligi ja võib hakata sõimama. Nii ka lastega juhtus, et keegi mutt (minu jaoks sõimavad tädid kannavad sellist nime) astus ligi ja sõimas lapsi. Mina ise olin tööl. Läksin korraks vaatama ja juhtusin ainult nägema tädi selga, kui see minema jalutas. Ega mul endal ka kerge ole. Oleksid mu ponid kõhna olemisega olnud, aga jah. See probleem, et mul praegu seisab üks töö mehe pärast. Heinavedu 2 km kauguselt heinamaalt.

Lähenevad toetuste taotlemine.

Mind vaevab üks küsimus juba eelmisest aastast, millele pole miskit moodi selgust saanud. Olles toetusi taotlenud, nõuannetest kajastus, et jah, kui pole nii palju maad, ei pea seda ka näitama ohustatud loomade puhul. Ja mis selgus talvel, et mul oli pooleli olev taotlus ehk siis ma polnud näidanud, millise maa peal ma seda hobust karjatan. Hämmastav jutt, ja seadused on segased. Mis siis õige on ja mida mina kui taotleja jälle valesti tegin.