Edusammud.

Lipton teeb tõeliselt edusamme. Eile lasi juba omale päitseid pähe panna, nii et ta ei läinud endast välja. Mulle ei meeldi, kui hobune hakkab vastu päitsete pähe panemisel. Viisime sisse juba talutades. Naljakas oli see, et suht raske astumisega oli ta. Kuna ta ei suutnud mõista, kuhu teda talutatakse. Mina siis tagant ja laps ees. Vahe peal vastupidi. Päevad on nii mõnusad õues tegutsemiseks. Kui ma vean oksi ja tegelen viimaste põletamisega. On hobuse kari minu lähedal ja nokitsevad söömisega. Ja siis ei taha keegi aiast välja murda, aga nii kui mind pole, kohe tehakse seda mis neile meeldib. Pahurad tüübid on Eeva-Lota, Herta, Amandast ei räägi ma.

Paberimajandus.

Passid, registrid jne. Kui hakata uurima millised registrid meil eestis eksisteerivad hobustele ja ponidele. Hetkel eksisteerivad EHS ja ESHKS kust siis antakse välja võrdväärsed välisilmas aktsepteeritavad passid hobustele, kui ponidele. Eelmine aasta arvati Eeva-Lota mitte kui tõule vastav hobuse järglane kummalisse registrisse... tõuta hobune. Kas ei ole kummaline, olen jälginud, et saaksin tagasi aretada eestlase. Alustan sellest, 9 aastat tagasi kingiti mulle hobune nimega Maiu (tõug teadmata, Andres Trei oli selle kuskilt toonud), kelle aasta hiljem paaritasin Temberiga (eesti tõugu-Taru liini jätkaja). Esimesest paaritusest sündis kollane mära nimega Teele. Paaritasin Maiu uuesti ära Temberiga sündis järgmisel aastal kollane Teeba-Milagros. Hetke seisuga on mul kolm kollast ja üks kollase-valge kirjut hobust-poni. Heledate hobuste nuhtlus on nende kergelt määrduv karvkate.

Nüüd, kus mul on tulevane täkk Lipton (vara on ennustada, tema tõuväärtusi, kuid unistada võib). Lipton põlvneb Lari liinist, vanaisaks on Laasik, isaks Lemmik. Uurisin Liptoni põlvnemist ja mis mulle avanes, et vanatüübiline sellise suure kondiga sugupuu. Mulle üldse meeldivad suurema kondiga hobused. Taru liinis eksisteerib jämekael, aga peened jalad.

Olen need liinid enam vähem selgeks teinud. Eelmine aasta paaritasin Teele ja Teeba Euroga sain tulemuseks ainult ühe varsa. Kuna olen Teelet varem ka paaritanud, siis kurvastus missugune, et ma ei saanud temalt varssa. Teelel on tohutult suur süda. Mõistev, hell, piisavalt energiline. Olen otsustanud ta müüa. Tahaks osta asemele uue puhtatõulise eestlase. Kuid ma säilitan ka ristandite olemasolu... miks. Nad on tugevad tervise poolest. Olen rahul oma ristandite aretusega. Ühtepidi pakuvad nad silmailu, kui ka hingele.

Mida teha teisiti selle aasta söödavarumisel.

Arvan, et silo tegemisel arvestan aega ja kõrre valmimist. Lasen teha varem ja mitte enam nii palju. Heina tahaks see aasta rohkem. Püüan rohkem panustada ka saepuru hankimisele.Viimased aastad on olnud suht jamad. Kus on kallis ja kus veab kohalik majand kokkuleppeliselt.

Mõtlen ikka Liptoni saamis loole. Käisin täna pabereid vormistamas. Ümber registreerimas. Mul seisab ees, veel Herta paberite ümber vormistamine.

Kasuvanema staatus.

Lipton on enesele leidnud kasuema, kelle seltsis ta nüüd oma aega veedab. Selle taktika olen õppinud vanematelt kasvatajatelt. Tuleb lasta noorel hobusel enesele leida see kaaslane, kelle usaldus on hetkel karja sisse elamisel oluliseks sammuks. Nüüd on saanud selleks usalduse teerajajaks Herta. Eile sügati ja koos käidi külg külje kõrval vett joomas. Lapsed käivad Liptonile aeg ajalt söömise juures seltsi pakkumas. Olen märganud, et selline istumine looma läheduses mõjutab looma arengus psühholoogiliselt palju. Näeb, et ta ei ole üksi ja teab, et inimene pakub kaitset kui karjast, kes uut looma pole veel omaks võtnud teise hobuse rünnaku eemale tõrjub. Kuigi selleks pole vaja inimese sekkumist. ... aga minu meelest on see hea taktika, kokku kasvada noore hobusega.

Mulle endale meeldib ka käis nende seltsis istumas, eks siis iga hobune omamoodi ka uurides, et miks pereinimene karjamaal istub. Hobused on väga uudishimulikud, eriti kui miskit uut on tekkinud.

Kahtlus on Kelli-Kellukas on tiine. Märgata on, et täkku ei lase ligi ja pole ammu märganud, et oleks innelnud. Kas tõesti, on meie majapidamises hobusetitat oodata...? Lahe oleks, aga millal täielik teadmatus. Siis ei tea me millal saab tähtaeg. Kuidas ja kui palju võime kasutada Kellukat trennis...?

Mõnus ilm...

Lipton teeb edusamme. Püüan võita usaldust. Kallistada ta ei luba veel. Kui juba noor hobune seiab paigal ja naudib lõdvestunud olekus inimese puudutusi ja kallistamisi, siis on edusammud. Täna oli ta veel pinges, kui ma puudutasin, ma ei ründa ega hakka talle ennast liialt peale suruma. Imestan, et noorhobustega olen ma hästi enesekindlam, kui ma oma esimest hobust õpetasin olin ma rohkem ebakindel.

Juba teist päeva valmistab Lipsu (Lipton) mulle head meelt, et tuleb ise lauta, kui tal isu õues olemisest täis saab. Vaatab aknast välja ja sööb maitsvat silo. Tal on huvitav silmavaade. Nüüd on juba ära harjunud, et kui ta nina välja pistab aknast, läheme alati talle pai tegema.

Pori, muda, vihm ja kas ka uputus...

Praeguse hetke seisuga heinamaad üle ei ujuta, aga hobused naudivad täie rinnaga kevadet. Ehk siis kari on muutunud väga ulakaks, et mul on tegu, hoidmaks karja karjamaal. Nüüd hopsid avastasid, et kõige uhkem ja vingem on õue murulappi rünnata. Täna hommikuks jälle üks kolmandik aiast maha joostud. Kõige suuremateks lõhkujateks on Herta, Eeva-Lota, Tassa ja kes üle püüab jalutada on Pauliine. Uut hobust hoian sees, seda veel teistega kokku nii pea ei pane. Enne kui nad saavad kahe aia vahelt üksteist näha. Eile oli Liptonil sünnipäev ja täitus üks aasta ring. Õnnitlesime poissi sel tähtsal päeval.

Küll oli hobuste püüdmisega tegu, ei anna teised üldse kätte ja Moorits oli miskit moodu vabadusse smuugeldanud ja püüdsin sellegi uuesti kinni. Kuna mulle aitab järgi jooksmisest, siis pigem ennetan hobuste ära jooksmis plaane. Eks näe millal trafo korda saab, muidu mul on ka teine, mida kasutan metsas aku pealt. Kuid enne pean saama korralikult postid maasse, kuid maapind on selle koha pealt külmetanud, kuhu tahaksin uusi poste maasse panna.

Lahe päev.

Käisin Nancy ja kahe hobusega väikse metsaringi. Vanadel radadel, trehvasime palju põtrade jälgi, ilvese jälgi, koer leidis kuskilt veel kitsejala ja seda siis aeg ajalt natuke ragistades. Kuidas kulges mul päev uue neljajalgse seltsis, väga edukalt. Lasin ta korra õue teistega tutvuma, et saaks natuke süüa jne. Kuid jah kari hakkas teda taga ajama. Täku jätsin iagks juhuks kinni, mine võta kinni, mida ta arvab ja võib liiga teha. Mõned korrad suutsin isegi käruga sõnnikut laudast välja vedada, kuid uni vaevas hirmsal kombel. Siis tuppa sai tuldud ja pikali visatud. Pärast tunni ajast pikali olekut ehk siis unega magamist läksin hobuseid vaatama. Poiss oli ise lauta läinud. Ta on natuke kurb, tunneb emast puudust. Püüdsin loomakurbust oma inimese mõistusega lohutada. Pakkusin pidevat lähedust, et meie omavaheline kokku kasvamine saaks täiuslik. Olen õnnelik, et mul on nüüd isiklik eesti tõugu täkk. Loodan sellest, et saab tõu täkk. Eks Liptonist saab paari aasta pärast mulle uus ratsahobune. Täku kasvatamise kogemuse olen saanud poni täkkudelt. Nendelt olen saanud enesekindlust ikka ja jälle uuteks avastusteks hobuste maailmas. Tegelikult on täkud andekad.