Uhh, vilu ja vihmane ilm.

Tänaseks olen plaaninud sõnniku viskamise ja heina vedamise päeva. Mul on majas uus noor kollane poiss nimega Lipton, hüüdma hakkame Lipsuks. Eesti tõugu täkk, loodan enesele uue sõiduhobuse sellest kasvatada. Ja ühe kollastest märadest ära müüa. Loodan, et Liptoni kasvatamisega saab olema kõik ok, elus peab olema muudatusi. Muidu elu seisab, kuidagi igav on, kui asjad seisavad. Teele asemele tuleb sel juhul juba Tassa, kes ootab pikisilmi saduldamist.

Ma ei saa aru, mis kollase hobuse vaimustust ma põen.

Kevad, kevad, kevad...

yee, soojad ilmad meelitavad üha rohkem õues tegutsema. Missugune vabadus, tegutsemis lust, sõnnikuvedu aiamaale. Iga päev on palju toimetamist. Hobused lustivad ja võtavad päikesevanni.

Kohutav on vaadata, mis lumesulamis järgselt hoovi tee peale on järgi jäänud. Heinajäägid siin ja seal, ees seisab veel silokilede põletamine, koos okstega, mis eelmine aasta sai maha võetud.

1.aprill, Head karjalaskepäeva kõigile.

Tundub, et minu karjalaskepäev oli tõeline karjalaskepäev. Juba hommikul karjamaale lastes, pidin ma mõne tunni jooksul aeda parandamas käima. Vahe peal harjasin hobuseid, et neilt nati karvavahetust kiirendada mõni poni on eriliselt karvane ja siis näeb nati teistsugune välja. Vahe peal tuppa jõudes, tuli mõte midagi teha, aga puudusid vajalikud toiduained. Mõtlesin,et suhkur Kabala poes kallis, läheks Raikkülla, aga otsustasin õue minnes mõtte ümber ning suundusin siiski Kabalasse. Poes ostlemise ajal helistas mulle abikaasa, kes teavitas, et hobused on Lipal, mainisin, et ma ostan asjad ära ja siis lähen hobuseid otsima.

Ma olin rattaga poes ja ostsin igaks juhuks energia joogi ja sidruni mahla (vajadus oli hapu järgi). Kuna vanus juba 40 ringis pidin arvestama ettenägematuid seiklust hobuste tagaajamisel, et vedeliku tagavara peab kaasas olema. Muidu tekib nõrkustunne. Siis sõit Kabalast Lipa-Metsküla risti, ristist Lipale. Lipa koolimaja taga elava Villi Särekannu hoovist läbi sealt suund teed mööda Villema risti. Villema ristis tuli asfalttee, kus siis uurisin jälgede järgi karja jooksu suunda, ehee Teekond Raikküla suunas. Egas midagi, helistasin kohe Sinikatele ja teavitasin, et kari mu hobeseid on sinna poole teel. Õnneks on inimesi, kes kohe helistavad hobusekasvatajatele, et hobused lahti. Varsti helistas Veljo tagasi, kes andis kohe järgmise suuna, kuhu hobuseid otsima minna.

Minu suureks üllatuseks olid nad kambaga keeranud bituumeni tee otsast ja võtsid teekonna karjääri suunas. Eks ma jõudsin mõelda kõiksuguseid mõtteid, aga tundus, et liikluses on juhid hobusekarja osas mõistlikud ja oskus ikka hoog maha võtta, kui selline pea kaotanud kari omapäi kuskil kappamas.

Üsna varsti tuli selline siht, kus oli lahti lükatud, mis ühendab otse teena Valgu-Lipa ristiga. Jahimehed käivad talviti seda teed mööda, neil karjääri taga üks söötmiskoht.

Jõudnud jälle ringiga suure tee äärde, avastasin, et hobused keeranud jälle Raikküla suunas. Ehhh, kohe suur ohe vallandus minust, mõtlesin, et mis siis saab ,kui kordub see sama jada. Ja nii see tuligi, et tegin ka teise ringi hobustega kaasa, aga siis otsustasin, et ei kolmandat ringi enam teha. Jätsin ratta tee äärde.

Ja uuesti metsa, sest suure tee ääres avastasin,et kari oli tagasi metsa läinud, aga teise kohta. Sellisel hetkel ei suuda enam süvenenult ühelegi teemale mõelda, kui ainult ajada jälgi nina maas. Mulle tundus, et karjajuht oli segadusse sattunud, kuna ümberringi sügav lumi ei tekitanud isu sügavasse lumme sumpama minna, otsiti õiget sihti mis viiks koju, sest mulle tundus, et suure tee ääres ja suurte masinate vahel oli neil ikka tekkinud tohutu hirm. Kõige enam kardab suuri masinad Teele ja koos temaga mõned ponid. Imestasingi, kuidas ponid täna nii sokis on, muidu tavaliselt nad on hulljulged, et koperdavad isegi autodel jalus. Hea seegi, muidu on nii, et liigne hulljulgus võib maksta hobusele elu. Õnneks sellel hetkel ka hobused metsavahelt kätte saingi, kuna ma hõikasin ja krõbistasin leivakilekotti, mida siis kaasa vedasin, et kui hobused kätte saan siis annan hobustele. Kuid seda nalja enam ei tee, kõik kogu leiva ära söödan, siis olen ma samasuguse probleeemi ees. Jätsin, siis koju toimetamise jaoks ka neile maiustamiseks.

Mul üks kogemus on, kus söötsin ära ja hobused lasid jalga ja tegid sellised näod pähe, et *Tänud perenaine, aga nüüd tuli meile meelde kus kodu asub* kogu tänase päeva kilometraaziks arvestasin kuskil 20 km koos poes käiguga. Metsavahel sihil liikudes, pidin lükkama kahel korral ratast kahel korral kuskil 4 km.

Sain Mooritsa kätte, ootasin lapsi, et saaks rohkem siis hobuseid kinni võtta, et siis natuke kindlamalt koju suunata. Tee peal veel Kati, aga ega see kinni võtmine neile ikka suur vaimustus polnud. Läksid ikka galopile. Ja osad keerasid juba õigest teeotsast alla ja koju. Hobused sõid silo sellise näoga, et oh kas te jõudsite.

Head karjalaske päeva ehk siis kollektiivse matkamise algust kõigile.

Huvitavat seost ilmastikus.

Jälle lumi, mina igal juhul ei rõõmusta.Hobuseid välja lastes, oli neil küll rõõmu kui palju. Kohe hakati hullama ja täkk, kes siis kogu karja hulka pääses, kontrollis oma õrnustega, ega keegi märadest ei indle. Nojah Pauliine (kõrge sporthobuse mära, passis on kirjas sportponi - eksimine on inimlik), kohe sellele siis ka oma täkulike iseloomu omadusi väljendati. Imetlen Mooritsa hääletämbrit märadega suhtlemisel, tohutult õrn, meelitav moka otśtega kõdistades helli piirkondi... ehh lahe looma intiimsus.

Mida teevad vaesed rändlinnud, meie kevadekuulutajad, kes kohal? Vidistamise, vilistamisega täidetud siis hoovi kõige kaugemad nurgad ja sopid. Mõtlema pani see, et mis toob nii varakult linde tagasi. Eelmise aasta ilmatarkade võidujooks varase kevade ennustamisele on asi luhtunud (ega keegi ei tunnista,et eksivad). Ja ka metsloomade käitumine ei andnud sellist vihjet, et miskit looduses oleks varasemalt tulemas. Ma ei ole trehvanud tänavu aasta ilveste aktiivset jooksuaega. Soojemate talvede korral oli nii aktiivne, et ilvesed ka majade lähedusse ära eksisid oma hormoonide möllus.

Nüüd ei ole nad isegi minu jälge ajanud.

Majanduslik arvestus.

Sõnnikut tõstes labidaga, andis see otsad, pean nüüd ostma uue. Vaatasin neti online poode, et milline labidas enesele osta lähimal ajal. Pean uue investeeringu tegema veel sõnnikuharki. Ei tea kui vanad mul hetkel olemas olevad vahendid on, aga vastupidavus jätab soovida. Kui ostsime talu saime koos kaasavaraga ehk siis väiksemate asjadega, millega siis endised omanikud arvasid, et enam vaja minna pole. Eks aeg teeb töö ja sellega siis hakkab kõik varustus tasapisi oma väsimust ajaliselt väljendama. Olgugi, et nendes kobakates emotsioonid puuduvad on need asjad iga päevases elus olulisel kohal.

Vaja oleks kirjutad kiri kooli õppekorraldajale, jälle olen hakanud edasi lükkama asju, mis oleks tegelikult esmatähtsal kohal.

Eile oli suht kummaline ja naljakas õhtu. Läksin hobuseid sisse panema, sain ainult kolm hobust kätte, ülejäänud tegid head kiirendatud galoppi ja läinud nad olidki, ainult mida ma kuulsin, lumesahinat ning okste praksumist. Ma ei tormanud neile järgi, tean, et tulevad tagasi. Kella 21 paiku kuulsin,et üks auto meie aia taga seisatas ja läksin õue uurima. Tuldi ütlema, kus hobuseid nähtud, egas midagi ei jäänud muud üle, kui riided ülle ja neid otsima. Me ei jõudnudki kaugemale kui Sihi sauna tee otsast nati paarsada meetrit Purku suunas, kui kõrvu kostus traaviva hobukarja heli. Nägime läbi pimeduse mõnda lauku, mis helendavalt silma hakkas ja seisatasin nii, et saaksin mõnelt mööda traaviva hobuse kaela ümber kinni haakuda, aga asi jah. Nii kui ma kinni hakkasin, läks kari galopile ja otse suunaga kodu poole ehk siis keerasid õigest sihist alla ja kui me üks kord järgi saime olid hobused niimoodi kodus nagu nad pole kunagi kusagil käinud. Kõige rohkem tänan ma Hertat, kes tegelikult armastab kodu väga, kes toob karja koju, kui suudab jälle juhtimise enda kätte saada. Kari kuuletub ka. Olen märganud, et on saavutanud autoriteedi positsiooni karjas.

Herta on vanematüübiline tori ja tori hobuses ma hindan nende südamlikkust, inteligentsust, taiplikust ning oskus olla seal kus vaja ehk siis lohutaja rollis.

Kellaaja muutmise nali.

Õhtul enne magama heitmist sai veel tunni võrra mobiili kell edasi nupu vajutusega lükata. Kuid mis hommikul juhtus on teadmatus ja kuidas sai mu kell tunni maas olla. Kella aega korrigeerisin 21.22 s.t. uus aeg sai siis 22.22, hommikul pidin kella 7 tööle jõudma. Panin siis mobiilil äratuse peale kella 6., kuid jah. Äratus toimis, aga mis tööle jõudes selgus oli mu ehmatus suur. Kuidas mu kell ikka tunni võrra maas oli, on siiani selgusetu.

Enne kodunt väljudes lasin veel hobused välja, et õhtul teevad seda lapsed.

Imestan, et hobustel ka kevade tulek miskit moodi sassis. Karva ei aeta veel nii massiliselt.

Viimaste päevade ilmad.

Tuisused, tuulised, sain isegi suusatamas käia. Kui tuul seljataha jäis, siis tuule raugematu tugev iil mind tagant lükkaski. Samas ei olnud näha, kus asub metsa ja kraavipiir. Nii tugev tuisk oli eile, kui ma korra käisin poe käigul.