Mõnus õhtutund...

...oeh kiire päev selja taga. Käisin Aadega kohalikus saekaatris saepuru toomas. Allapanuks kasutan heina ja saepuru, kui kuskilt veel suvivilja põhku saaks, siis oleks in. See selleks, aga nüüd on nii mõnus mõnuleda soojas toas arvuti taga ja siis varsti pugeda põhku.

Ahjud veel köevad, varsti saab ühe kinni panna.

Homme saan siis mentooliga lakukivi kätte (köhivatele hobustele) katsetan, kas mõikab. Mul paar hobust köhatavad, siis mõtlesin, et proovin; tellisin selle Hiven OY müügiagendi kaudu. Homme saan kätte.

Olen vaadanud, et pean hakkama kapju värkima, osadel hopisdel on pikaks kasvanud. Siis enne vaktsineerimist seisab eest kahekordne ussikuur kõigile. Kahe nädalase intervalliga. Kolmele hobusele vaja teha võistlus määruse järgi vaktsineerimine, et saada hobusele võistlus litsents. Oh jah, kus on alles nõudmised, igale asjale ju vaja veel rahasid kulutada.

Võrratu ilm.

Päike, tuule vaikus, sätendav lumi ning karjamaal kari päikse vanni võtvaid hobuseid. Igal hobusel oma asend, mida siis päikse käes soojendatakse. Nii armsad, keegi ei tegele söömisega, isegi minu ilmumisel karjamaale ei liiguta peadki. Vaid silmanurgast keeratakse pead korra ja siis jätkatakse seda kallist monumendi kuju.

Kujutlen endamisi, et mida see nende selline päiksevanni võtmine neile tähendab. Ka mulle meeldib veebruarikuu, siis käib päike kõrgelt ja soojendab nii mõnusalt läbi talve riiete.

Kuigi ööd on külmad ja teine kord varahommikul võivad miinus kraadid tõusta -15 -ni ja isegi vaat, et rohkemgi.

Kaunis on hommik, kaunis on maa, kaunis on loodus kauniks teeb kõik, mis meie ümber...

Veebruarikuu ilmad.

Täna sai siis põhja tuulega võidu sööda vedu korraldatud. Iga kord silo rulliga tagasi sõites polnud jälje raasu ollagi. Nii neljal korral, tõin jälle paari nädala sööda koju, homme ootab ees siis allapanu vedu. Reedel aga heinavedu. Nii see on, et iga päev on midagi teha.

Kummaline on see, et kui ma traktori käivitasin oli kell 11 ringis ja kui ma neljanda silo rulliga aeda jõudsin ning traktori oma kohale tagasi parkisin, oli kell juba jõudnud 14.30 peale. Ehmatasin ära, oot kuhu mu aeg kõik lennanud on. Kuna vahe peal sai veel pliidile puid lisatud, et köök ei jahtuks maha.

Tuppa sain, siis vedasin veel ahjule puud ja süütasin ning üritasin tunnikeseks silma looja lasta, mul veel vaja ööseks tööle minna. Vahetasin valve töökaaslasega ära. Enne veel sai hobuseid sisse pandud, täna nii vilu, tuuline ja tuisune, et mul loomadest kahju väljas hoidmiseks. Silo sisse vedades said osad hobused aru, et peavad sisse ära minema, aga mis Päss ja Testu tegid = kappasid ümber varjualuse ja tegid näo, et neile meeldib kui neid meeletult taga aetakse.

Eile näiteks polnud probleemi sisse panekul. Need hobused, kes teavad, et nende asukoht on maja otsas olevas laudas, siis ava ainult karjamaa värav ja kogukond

kabjaliset näol astub uhkelt maja poole. Hertale meeldib ka ponide seltsis olla. Kui Herta näeb, et Tassa võetakse aiast välja, tuleb ka kohe kampa. Hertat imetlen, päeva ajal tunnen talle südamest kaasa. Suuremad füürerid kipuvad teda kiusama. Hakka või kaitseingliks, aga kes jõuab karjas kogu aeg ühele kaitset pakkuda.

Herr A. Ansip ja tormine õhtupoolik.

Võtsin siis kõne ühele töökaaslasele Rapla, uurides, et kas käis,,kohtingul** Ansipiga. Kuid jah seda ta ei teinud. Olen viimasel ajal põleva uudishimuga poliitikasse sukeldunud. Piisavalt selgitus tööd teinud, kes on kandidaadid erinevates erakondades (uurimustööd teen öösiti), missugune positsiooniline seis erakondade vahel (ehk siis meedias kajastuv statistika)=põnev maailm. Keda ma valin...? Ei tea veel ise, jälgin praegu põnevusega. Võib olla varsti saan teada, kellele ma hääle annan.

Edu kõigile, kes jagavad seda rasket, keerulist poliitikat.

Eestimaa võrratu talv.

Aplaus on puudu, pika pilguga saadetakse teele minejaid.