...

Õhtune toimetus selja taga. Suhtlesin iga hobusega lähedaselt. Huvi on meil elanud 10 aastat ja seega juba 30 aastat vana ehk eakas vanaproua. Vahel mõtlen, kas hobused ka saavad aru, et neist tõeliselt hoolitakse. Leiba julgeb tulla võtma koos Teeba ja Teelega. Teeba ja Teele on väiksed ülbikud karjas. Kipuvad teisi eemale peletama oma taktikaga. Nii kui nad jälle oma kadeduse puhanguga kedagi kimbutama hakkavad ignoreerin neid täielikult. Pööran nendele hopsidele, kellele just rünnak või eemale peletamine tehti. See mõjub. Teele muutus leebeks.

Eile juhtus, et kui Teele oli ree ette rakendatud ja vaja teekaldest ülesse tõmmata, keeramise pealt murdus aisk. Teele jäi seisma, vaatas taha mis nüüd juhtus, siis jäi järsku õnnetuna seisma. Läksin Teele juurde ja ütlesin, lohutades, et see pole küll sinu süü. Teelele meeldib väga inimest teenida, ta usaldab ning ta soov on seda enam teenida inimest.

Ta on mul üks kelles pesitseb suur sugust mõistmist, ta on hobustest, kellele võib usaldada miskit saladust või mida iganes.

Hertaga on tekkinud eriline side, ta saab aru, et on väga vajalik ning samas on tekitanud suurt kadedust Teebas ja Teeles.

Pauliine käitus kuidagi mõistatuslikult kui ka anuvalt ( sooviga välja jääda).

Sügasin paulat kaela pealt, tahtsin teda ka nina pealt silitada, kuid ta tõstis pea ülesse....

Kaevan ja kaevan ja kaevan...

Reetan ja saanitan lisaks.

Tänaseid toimetusi homse varna ei lükata.

Oi küll on lund, eile õhtul hobuseid sisse tuues, nagu pehme vati sees, astu ja astu samas tunnen, kuidas iga jalalihas on väikes trennipinge all. Mõttes püüan sättida astumist nii, et see oleks juba trenni eest.

Üritasin eile õhtul oma blogisse pääseda, kuid tulutu tegevus. Net on juba kord selline, nagu vahelduv vool kord on teda ja kord ei ole.

Muidu eilse päevaga olen super rahul. Panin Hertat väiksema saani ette (kahe inimese oma- hiidlastele kuulunud). Tahtsin ka Teelet panna,kuid see isiksus oli natuke erutatud ja pinges. Viimati,kui ma hobustega tegelesin oli see rohkem kui nädal tagasi. Kuna mu treeningutesse tuleb kohe auk, kui käin Tartus. Lastel pole aega nädala sees, kuna koolist koju saavad nad poole nelja paiku.

Teelega tegin oma saanisõidu raja läbi. Oi jaa, kus Teelel oli sammu, üritas igal võimalusel galoppi tõusta. Panin teda lõdvestuma, pinge all olev hobune on ettearvamatu ja kui tal lasta oma tahtmist tegutseda, siis soovimatud tulemused ongi käes.

Täna pean minema sae ja labidaga, et kohad kus traktor on suured vallid ette lükanud, saani või reega läbitavaks muutma. Vastik on turnida üle valli reega, hobusel paha ja reel olijatel paha - tasakaal võib kergelt kaduda. Kohati metsas on raske lume tõttu puid langenud rajale, siis vaja rada jälle läbitavaks saagida.

Lumesadu ja elust enesest maal ning linnas.

Ütleks tänase päeva seisuga, et loobun jälle tükiks ajaks autoga liiklemisest. Kõik oli mul ok, kui sain oma töö juurde, ei osanud ma kuhugi oma autot parkida. Mõtlesin, et keeran otsa ringi pargin maxima parklasse. Kõige parema tahtmise juures suutis mu raudne suks ennast veel valli sisse sõita ja sealt oma jõududega mitte välja ei tahtnud tulla. Viimases hädas korjasin kompsud ja padavai töö juurde. Natuke ennast turgutama, kuni siis abi armee kohale tuleb.

Eks teine jama on mu auto papudega, mis vajaksid juba kiiremas korras välja vahetamist. See väike vahe pala.

Ma olen kolm päeva kodust eemal olnud, eks ma väikest viisi vigisen, et ma sinna Tartu ronisin. Tegelikult meeldib mul sellisel tuisusel ajal kodus olla ja tegeleda sellega mis mulle meeldib, saani või reega sõita ja ratsutamas käia. Hobusega õnneks saab alati välja.

Oii tahan oma hopade juurde. Igatsen väga. pean veel öö vastu pidama.

´´Torm moonika´´

Minu arvamus möödunud tormist, see polnud miski torm, pigem normaalne tuisk. Meie Eesti oludes täiesti normaalne. Ei muutu see miskiks, isegi vanast ajast on teada tuntud tõde, kui ees seisab tõsised tuisused ilmad siis inimesed ei lahkunud kodudest. Pandi tähele loodust ja selle järgi siis tehti töid. Talgu korras veeti siis kaugematel heinamaadel asuvatest küünidest heinad koju ja ikka teatava varuga.

Nüüd on targemad atribuutilised vahendid, mis ennustavad mitme päeva ilma ette. Ma eelistan sööta hobustele vedada pehmemate ilmadega ja varudega. Tuisuse ilmaga on ainult elementaarsed tööd ja siis sooja tuppa peitu, aga mis teha mul juhtus töö öiseaja graafik just ´´moonika´´tipp tunnile.Kahtlesin õhtul bussi oodates, kas buss tuleb või mitte, õnneks oli ka teisi kel asja Raplasse.

Öö läbi kostus majas olevates ventilatsiooni lõõrides ühe tooniline vilistamine. Vara hommikusel tunnile õue minnes ootas mind lai tööpõld. Tuisu vaalud matnud kõik ukse esised kinni.

Mulle meeldis see tuisk, see oli lihtsalt nagu paksu vati sees suplemine.

Ilmake.ee

Mis meie ilm siis teeb?

Hommikul lapsed kooli saatnud, mõtlesin korra veel pikali visata. Jäin sügavalt unne. Ärkasin 9 läbi ja esimene asi, viskasin pilgu õue, jõudsin ainult hõisata sajab lund. Juba eelmise päeva õhtul lubasin abikaasale, et kui hakkab lund sadama, siis viin kiiremas korras auto küla peale. Saigi tehtud, aga kõige naljakam oli see, et läbi lume saju ei jaganud läbi auto klaasi vaadates tee ääri. Nii juhtuski, et suure kiirusega olin vahe peal kohati vallide peal sõitnud. Tagasi teel koju siis ma jälgede järgi vaatlesin oma auto kangelastegusid.

Hobuseid välja lastes panid tulist jalu kohe silorullide poole kappama. Kuid kappamist nad pidama ei saanud, kes nendest kõige stoilisem ja väärikaks oli Huvi. Huvi vaatas ja siis jalutas oma vanuse väärikusega sööma. Kui liiga tuuline ilm, siis hobused armastavad süüa metsas. Mul on jaotatud karjamaal erinevatesse kohtadesse silo laiali. Siis toimub nagu liikumine.

Õhtul tõime hobused vastu nende tahtmist sisse. Kunagi ei tea, kui palju tuiskab ja kui aed lumme mattub on need kabjalised uttu tõmmanud. Siis hobuste poolt öeldakse, et piire pole näha mis ikka tuleb laia maailma avastama minna.

Lageda peal oli meile juba poolest säärest saadik lumi. Suht halb vastu tuisku astuda hobs käe kõrval suht talumatu ja hingemattev. Lõpuks me nad ka sisse saime. Muidu on jah õhtul ainult vilistamise ja tule süütamisega märge hobuarmeele, et aeg varju alla pugemiseks.

On alles elu.

Muidu talvel pole viga, aga mu auto oskab kõige võimatumas kohas kinni jääda. Oiiii, olin täna uhke ostsin labida auto peale, et hirmutada auto kinni jäämist. Esmaspäeva õhtul tööle minnes suutisn oma massina keset hoovi kinni sõita. Kujutage ette, kaks päeva sai kaevatud autot hoovist välja. Olen juba tüdinud sellisest madistamisest. Kui palju mu kallis aega on jooksnud tühja see peale. Õnneks leidus siiski eile inimene, kes ajas traktoriga terve tee Kabala tee äärest meie väravasse tee lahti (lastel ka lihtne hommikul bussi peale minna).

Õnneks Herta jalg on paremaks läinud. Enam ei ole paistes ja lonkamine on vähenenud. See teeb head meelt. Õhtul pöörasin Hertale, Huvile, Tassale, Pauliinele ja Pässule ohtralt tähelepanu. Ikka leivaga. Huvi on mul auväärne hobuse vanaproua, kes on mu eriline lemmik. Ta on rohkem küll vaatamiseks ja näitamiseks - kui vanem hobune mu karjas. Ta on meie talus üks hindamatu loom olnud. 1998 aasta jõulud olid erilised, kui palju sai Võerahansu puhkemajas käidud. Siis olid need hiilgeajad. Missugune ilm ka polnud sai oldud väljas. Sama aasta aastavahetusel -30 kraadi pakast keskköö paiku andis ja kui ma uue aasta hommikul siis koju naasesin oli mu hobune härmas. Olid lahedad ajad. Muidu tahaks jälle seda keskköö tunnet saaniga sõita.