Muidu talvel pole viga, aga mu auto oskab kõige võimatumas kohas kinni jääda. Oiiii, olin täna uhke ostsin labida auto peale, et hirmutada auto kinni jäämist. Esmaspäeva õhtul tööle minnes suutisn oma massina keset hoovi kinni sõita. Kujutage ette, kaks päeva sai kaevatud autot hoovist välja. Olen juba tüdinud sellisest madistamisest. Kui palju mu kallis aega on jooksnud tühja see peale. Õnneks leidus siiski eile inimene, kes ajas traktoriga terve tee Kabala tee äärest meie väravasse tee lahti (lastel ka lihtne hommikul bussi peale minna).
Õnneks Herta jalg on paremaks läinud. Enam ei ole paistes ja lonkamine on vähenenud. See teeb head meelt. Õhtul pöörasin Hertale, Huvile, Tassale, Pauliinele ja Pässule ohtralt tähelepanu. Ikka leivaga. Huvi on mul auväärne hobuse vanaproua, kes on mu eriline lemmik. Ta on rohkem küll vaatamiseks ja näitamiseks - kui vanem hobune mu karjas. Ta on meie talus üks hindamatu loom olnud. 1998 aasta jõulud olid erilised, kui palju sai Võerahansu puhkemajas käidud. Siis olid need hiilgeajad. Missugune ilm ka polnud sai oldud väljas. Sama aasta aastavahetusel -30 kraadi pakast keskköö paiku andis ja kui ma uue aasta hommikul siis koju naasesin oli mu hobune härmas. Olid lahedad ajad. Muidu tahaks jälle seda keskköö tunnet saaniga sõita.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar