Juba novembrikuu keskpaik. Aasta lõpp täie galopiga lähenemas. Kas tuleb lund...? Kui palju seda tuleb...? Eelmise aasta talv oli omaette kogemus. 18.detsember oleks oluliselt väga vajalik nii lund kui ka paraja temperatuuriga külma. Eks ennegi on jõulude ajal vankri sõitu tehtud. See pole see, mulle meeldib saani või reega rohkem liikuda. Ikka nagu vana aja liikumisele loomulikum.
Paaril päeval pidi mulle helistama Ahnepere talu peremees Ivar hobuste pärast. Iga kord kui mul hobused metsas aia lõhuvad, siis ringiga jälle Ahnepere aia taha välja jõuavad. Ennast paneb pahandama. Päss on see, kes hetkel oma oskusi aia lõhkumisel demonstreerib. Terve suvi möödus nii, et hobused välja ei jooksnud, aga et hilissügis ja ilmamuutus on alati vist (vanarahvas räägib kuufaaside muutusest)üks rände põhjustajast. Eks osa hobuse metsikust loomusest lööb välja.
Herta on nii lahe, küll ta on vanaprouast Huvi seltskonnas või siis oma suure egoga Pauliine seltsis aega veetmas. Kui Paulal tuleb isu karjamaal galoppi teha, siis Herta püüab temaga sammu pidada. Huvi vaatab oma vanaaduse väärikusega noorte kappamisi ja üritab rahulikul ilmel söömisele keskenduda.
Paaril päeval sai tõrksa taltsutamisega tegeletud. Kes on tõrges...
Minu heinarullid, paari rulliga on nii palju jama olnud, ühe pleki pealt kipuvad ikka maha veerema ja selle tagasi panek nõuab jälle traktori lahti haakimis,et rull jälle tagasi veeretada.

Väljas tugev tuul.
Huvitavaks situatsiooniks oli täna, et ei olnud raskusi hobuste sisse panemisel. Ühe hobuse panid läks terve kari kaasa. Eks oli ka jamasid täna.
Kõige rohkem kaifin matku hobustel. Kaks päeva sai käidud metsas. Kevadeks pean saama uut varustust. Mul on osa sadulaid 80 aastat vanad ning vaikselt igatsevad nemadki muuseumi eksponaatideks minemist.
Matkad metsas ja veel kui kliendid esitavad palju uudihimule küsimusi, see on minu jaoks tervitatav. Seda enam annan endast parima. Hobused on hea koolitusega, kui tegeleda võistlusspordiga, siis trennikava on natuke teine. Osadelt hobustelt me ka seda nõuame.
Mõtlen, kuidas võita Paula poolehoidu. Kogu aeg on see raskus, et jookseb eest ära ja kätte ei anna. Kui näiteks aiast välja on saanud, seda enam on talle kohe topelt arv jalgu alla antud, siis ei jõua isegi mina oma tarkusega talle järele.
Suvi läks nii mööda, et ei olnud probleeme, aga nüüd jah. Kui saavad kohe kappama mingis suunas.

No nii, täna metsas käidud ja kapatud... Kodu lähedases metsas (kuulub RMK-le) on jube. Isegi hobusel oli ebamugav astuda. Vaatasin ühe teeraja üle (lapsed käivad õieti käisid, seda mööda koolis). Metsa väljaveoga on sõidetud suured sügavad roopad, kus kohati savisegune sopp, kuhu võib parema tahtmist mööda kinni jääda ja välja tirimisega raskusi tekkida.
Trennitasin ja kontrollisin maastikul käimisega osade hobuste sammusid maastikutüüpidel.
Homme panen korra Teelet vankri ette, eks näe kas hakkab vankri ees trianglit tegema.
Oh unekas vaevab...

Kui mul vaja ära käia. Alati on kohal meie juures Olav, kes on juba aastaid käinud.
Tihti juhtub nii, kus me tema kutsumisega oleme hiljaks jäänud, tuleb ta ise. Meie maja ei ole kunagi tühi, keegi on alati kodus. Kui ei ole Olavit, on enda lastest keegi kodus. Peab ju olema, et kui miskit peaks juhtuma, saab kohe abi anda.
Tänane plaan on korra metsa saagi müristama minna ja siis korraks hobusega metsa kolama minna. Väljas küll päeva ajal videvikuline meeleolu. Homme peaks korra Tallinna minema ja veel rattaga.

Mardipäev ja teine lumi. Hommikul ärgates esimene samm oli kohe akna juurde, muidugi mu ehmatuseks õues tuiskas, samas oli ikka hea, et lume paksus ei ulatunud rohukõrrest kõrgemale. Esimene mõte sel päeval oli, kuidas ma saan traktori käima ja kuhu tankla julgen sõita. Kujutelma kerkis kohe teelibedus. Võttes kogu julguse ja siis aegalase sõiduga käisin ära Kehtna tanklas.
Kütte kanistrisse tankinud ja kodu vuranud.
Kanistrist kütte traktori paaki kallanud ja lisa aku välja tarinud ning pliidi kõhu alt välja lülitanud julgesin lõpuks ka traka käima panna.
Esimeseks vedasin kohale silorulli ja siis kaks heinarulli. Kuna mul veel kodu juures kuhjas nati lahtist heina, siis soov on see kuhi ikka enne suurema lume tulekut ära sööta.
Väheke ka ilmaennustust: kui vanasti ennustati mardipäeva ilma järgi jõuluilma kui ka suve heinailma. Eks näe, missugused need siis ka tulevad.

Üle pika aja, siis lasi mu kari kodust jalga. Õnneks olin ise väljas, kui ära jooksmine toimus. Sai selgeks, et peab jälle mõnda hobust sees hoidma. Karjast eemal hoidmine tekitab nendes arusaamise, et parem on hoida karja hulka.

Päev on öö tundidesse laskunud, kui ma oma päeva meenutusi blogisse ridadesse püüan panna. Kui minu ettekujutusse on visualiseeritud ilus kuiv ilm, siis tavaliselt kipuvad asjad ikka vastupidiseks kujunema. Täna oli plaanitud Nelijärvele minek. Ühtepidi olin ma haaratud põnevusega, ikkagi rattaga minek. Hommik üllatas tugeva lumesajuga ja siis tekkis esimene mõte, et ma ei lähe, aga teine sisemine hääl udjas liikuma ikka raudtee jaama suunas. Miski sundis minu sisemisele võitlusele minema ikka Tallinna.
Alati kui ma lähen kassast rongile piletit ostma, võtab vastu naeruse näoga naisterahvas. Tänagi juhtus see, harjumusest küsisin ka rattale piletit, mis vastati, et üle aasta ei küsita enam ratta veo eest piletit, küsisin ka teist kordselt, seda mulle ka korrati. Olin üllatunud. Samas tegi selline teada saamine ka head meelt.
Tallinna jõudes ootas aga ebameeldiv teada saamine, et rong millele lootsin jõuda ei välju vaid 2 tundi hiljem. Oooh, oli mu esimene reaktsioon, sai helistatud erakonna kaaslasele ja arutletud mis edasi teha. Mul küpses momentselt plaan, et liigun mõne jaama võrra Aegviidule lähemale ehk siis kaks tundi veeta jalgrattal.
See oli lahe, vanalinnast läbi, Tartumaanteele, mitmed reguleeritud ristmikud ületatud ja Ülemiste tanklas kummi pumbatud. Suur-Sõjamäe teed mööda Lagedi rtj. siis kimatud. Sealt edasi Kulli ja siis Aruküla, kus ma siis pidin ootama rongi veel 30 minutit.
Aegviidus maha saanud, kihutasin kohe Nelijärve puhkebaasi ja pärast koosoleku lõppu tegin rongile aega parajaks Aegviidu ja Nelijärve metsades, oii mul meenus palju mälestusi, nendes kohtades,mitemed suusamaratonid, rattamatkad, suusamatkad, jalgsimatkad ja omapäi kolamised. Heldimus täitis südame, ühtepidi igatsesin ammu Aegviitu külastada. Täna oli mul see võimalus. Minu akud on nüüd pikemaks ajaks täidetud.