Elu on nagu seiklusfimis.
Täna hommikul kaarutama minnes tabas mind väga suur ebameeldiv üllatus traktori taga ratta juures. Kumm millele eelmine päev oli õhku juurde pumbatud oli tühjaks läinud. Eelmine päev läks kardaani rist, siis kaarutajal oli üks võlli pea keevitusest lahti, ning traktoril läks järjekordelt küttevoolik katki.
Hommikul abikaasa pumpas vett tagaratta rehvi- teavitan, pidas vastu päevasele töö koormusele. Ainus mõte mis mu peas tagus täna, et ma isegi ei tahtnud ühtegi kõnet suurt vastu võtta, et kaarutaja peaks vastu. "Ma ei hinga siis mitte üks teps"...muidu lahe nüüd mõelda tagant järele pingele.
Päeva naelaks sai korraga kummi lõhkemist meenutav pauk, oleks keegi näinud, kui kiirelt hüppasi traka pealt maha, et näha milline kumm lõhkes. Kuid kõik olid terved...õnneks....aga mõtlemis ainet siiani, mis asi oli, et mis tegi pauku.
Järgmiseks aastaks hangin uuema ja vastupidavama kaarutaja. Tänavu aasta kevadel lükkasin ostu edasi. Kuna see kaarutaja on oma töö ära teinud. Natuke on seda raske remontida ja samas ohtlikuks on sellele agregaadile kivid ja igasugused ssügavad lohud.

Selline suvi on meie talus, küll koormas või kuhjas.
Olen viimased kolm päeva aktiivselt niitnud.
Kahel päeval käisin altuurat tegemas, oli vast alles heinamaa. Natuke meenutas niitu, kuid niit ka polnud. Üksikud kuused, oi kus oli kive. Lõhkusin selle maa peal kaks sõrga ära. Kuna mees puhkas, siis vahetama pidin ise. Kui ma esimese sõra laste abiga ära vahetatud sain, ooo... süda sees hõiskas, et hakkama sain. Imestasin, et sõra vahetus on nii lihtne. Õige tugevusega kinnitamine nii palju mul ikka meeles seisab, et mutri vinti üle keerata ei tohi.
Vahe peal nokitsesin lastega juppideks lagunenud looreha kallal, kuid mis teha, kui ei ole miskit nagu silma ees, kus miskit asi kohal pidi seisma oli ikka mõistatus küll. Kolm päeva seisis looreha kasutult metsaheinamaa servas.
Täna niitsin, aga nii kui kiireks kipub asi minema, siis satuvad teele ikka apsud. Viimasel niitmis ringil lõhkes küttevoolik ja kus pritsis nagu purskaev, traktori ühe hoobiga naaftat täis. Lisaks kuumale mootorile sattununa hakkas mootor ka veel tossama.
Viimased minutid lendasid nii kiirelt, et jube kohe. Tööle pidin minema.

Söödvarumises nii palju, hetkel on koos kahe kuu hein (15-le hobusele) ja 5 kuu silo 57 rulli 8-lt ha. Head meelt valmistab, et hindasin heinamaade rohukasvu õieti. Vaja on veel 30 rulli heina, siis võib talvele rõõmsasti vastu minna.
Niita on vaja veel 10 ha ringis. Täna hommikul vahetasin oma elus esimest korda niidukil sõra. Ei olnudki raske, eks sai veel üks raskem asi ära tehtud (nimetus teadmata).

Ma ei karda madusid, kuid neid puutuma ka ei hakka. Nii olen trehvanud kahel viimasel päeval heina töö ajal kahel korral vasksete ussidega. Vaskselt helklev siug, valmistab mulle huvi. Nägin esmakordselt, kui kiire võib olla jalutu sisalik heina kõrte vahel vilksamas.

Ilmad, aktiivne heinatöö ning ratsamatkad peale selle. Hetkel toimuvad matkad õhtu jaheduses, kuna kuumaga ei taha ise ka mitte kuskil liikuda, hetkel veel tohutult parmu massid lendamas, isegi putuka tõrje vahend ei sobi neile enam. Õhtu ja ongi mugav ratsutamiseks.
Esmaspäeva õhtuks selgub, kui palju pean veel sööta hobustele varuma.

Jaanipäev on möödas ja, kui ilm vähekenegi lubab saab heina tegemisele pühenduda. Esimene hein on seemneks juba mõni nädal tagasi varju alla pandud. Heinatöö ja ilmataadu tujukus on omavahel seotud, vahek täielik mõistatus. Juba talvel saab mõelda missugune kujuneb suvi ja heina aeg. Minu tähelepanekutest: detsembris vaatan jõuluaja ilma - selle järgi oletan veebruari kuu ilma. Veebruari ilmaolude järgi ennustan suve.

mmm maasikaid saab juba. Maasika aeg ongi juuni lõpp, juuli algus.