Hipoteraapia,koerateraapia, linnuteraapia, delfiiniteraapia, aquarian fish therapy = aktuaalne ja pop Jaapanis.

Hopse välja lastes alati soojendab mu südant Huvi hool ja armastus Kelluka vastu. Jälgin pingsalt Huvi kaasa elamist Kellukale, kui see mööda koplit ringi tiirutab. Põhjus lihtne, hetkel on meil käsil Amanda võõrutamine emmest. Emme Kellukas on hommikuti karjamaale saades pabinas ja kõigi suhtes ükskõikne, aga kellel ainsana jätkub silma ja kõrva meie "vanaprouale" eakale Huvile. Kes tegelikult on olnud Kellukale kasuema. Loogiline, et ema hool jätkub vanusele vaatamata ka nüüdki, kes püüab sel hetkel kasulapsele veel jagada oma poolset toetust kas siis hirnumise või siis kaasa sörkimise näol. Ma ei oska kogu selles olukorras kasutatud keha keelt kirja pildis väljendada. Mingi heldimus tabab mind ennastki, kui näen loomade omavahelist hoolimist ehk kaastunne muresse. Näha pildis ehedal kujul on see kui maailm omaette. Loomad räägivad omas keeles.

Hopad ruulivad.
Täna oli vast kiire päev. Hästi põnev. Hea meel on auto liikumise üle. Soovin see nädala vahetusel ESHKS-i koosolekul osaleda.
Teeba pole veel varsaga maha saanud, aga jälgime kogu aeg ta udara olukorda. Läheneb ka täht aeg.
Täkkudega tegelen = hea meel nende andekuse üle. Ka lapsed tegelevad, aga käe kõrval, käivad hüppamas. Mina teen kordet. Tegemised on ise enesest ära jaotunud. Hea meel...

Jätkan jätkuvalt matka ratate ülevaatustega. Pean suhtlema maa omanikega, kes siis peaks koristama maha kukkunut puut.
Eile saigi ringi käitut, kõige rohkem meeltib hüpata hobusel maastiku takistusi. Teelel läheb samm kohe erksaks, kui märkab metsa teele maha langenut puutüve.
Üks probleem, ostsin eelmine aasta topelt korte, juba on see katki. Eelkõige lõksut ja ühentus klambrit ei pitanut vastu.

Ujutab ja uputab.

Missugust sõnavara kasutada, kui heinamaa lainetab nagu järv.

Eile sai hobuseid püüda, on vast elu. Muidu, kui vaja matka ajal hobustega kuskilt veest läbi minna, siis suht raske (vahel tuleb vastumeelse suksu seljast maha tulla ja talutada hirmu tekitavast veest läbi). Eile jälle nali, hobused lasid karjamaalt jalga. Ja muidugi jätkus kambas liikumiseks julgust palju, aga tagasi toomisel pidime läbima vee (sügavus pool säärt). Siis julgust nappis.

Konnade aeg on tulemas, kuigi konni on tee peal juba hukkunuid.

Mõnus ilm.
Koristasime, oksi, risu ja muud rämpsu hoovist. Tegime lõkke ja see on nii kena õhtu hämaruses. Lapsed tegid täna mu eest ka trenni ära. Mõned hobupaharetid, panime aga sisse.
Ootame lastega juba neid matka õhtuid. Eks näe, kuhu kanti meie selle aasta ratsamatka viivad. Palukülla tahaks, Sillaotsa, Sulu külla jne.
Hea seegi, et täna sai ka heina vedada. Hobused saavad nüüd silole veel heina. Kuigi jah, silo sai otsa. Kahju kohe = hobustele maitses ja oli ikka suur asi.

Õnneks on õue pealne juba kuivaks tõmmanud ja tegutseda mõnus. Eks pinnas vajab veel tahenemist. Ainus koht mida vaatamas käin on maja juurde tuleva tee äärde jääv heinamaa, mis siis vee all. Ainsad olendid, kes sellest veest mõnu tunnevad on pardid ja lapsed. Lapsed meisterdasid parve, et siis sellega vee peal liuelda. Kuid lõpuks olid nad nii märjad,et taga tipuks palja jalu vees solistasid. Lubasin järgmise päeva hommikul kase vitsaga pepu peale triibud vedada,kui keegi nendest nohutab või köhatab.
Trenn sujub nagu ikka, hobused on lusti täis. Kuid mulle meeldib hobuste energia pulbitsemine. Taltsutada mäslevaid hobujõude.