Hopse välja lastes alati soojendab mu südant Huvi hool ja armastus Kelluka vastu. Jälgin pingsalt Huvi kaasa elamist Kellukale, kui see mööda koplit ringi tiirutab. Põhjus lihtne, hetkel on meil käsil Amanda võõrutamine emmest. Emme Kellukas on hommikuti karjamaale saades pabinas ja kõigi suhtes ükskõikne, aga kellel ainsana jätkub silma ja kõrva meie "vanaprouale" eakale Huvile. Kes tegelikult on olnud Kellukale kasuema. Loogiline, et ema hool jätkub vanusele vaatamata ka nüüdki, kes püüab sel hetkel kasulapsele veel jagada oma poolset toetust kas siis hirnumise või siis kaasa sörkimise näol. Ma ei oska kogu selles olukorras kasutatud keha keelt kirja pildis väljendada. Mingi heldimus tabab mind ennastki, kui näen loomade omavahelist hoolimist ehk kaastunne muresse. Näha pildis ehedal kujul on see kui maailm omaette. Loomad räägivad omas keeles.