Millest kirjutada, paari päeva tagune lugu papagoidega. Üks õhtu olid nad ikka särtsu täis ja vägagi häälekad. Ja korraga käis müts, läksin kohe vaatama mis juhtus. Leidsin oma eaka Woodie põrandalt ja hoopis teise häälega häälitsedes (lendas kuhugile vastu) lõi ära. Tema noorim sõber istus hetkel puuri avas ja nägi kõike toimuvat pealt. Läksin kinnast otsima, et püüan Woodie kinni ja tõstan puuri toibuma, aga hüppas mul eest ära. Mulle ei meeldi tegelikult püüda toalinde, kardan neile, et teen haiget. 

Ja siis märkasin huvitavat noorema sõbra käitumist Tuudi, kes mind mõistis ja hüppas puuri põhja, kus jalutas papagoidele mõeldud turnimis redelile. Mõistsin mida pean tegema, tänasin Tuudit abi osutamise eest. Tõstsin redeli puurist ja asetasin nii, et Woodie saab ise põrandalt redelit mööda puuri jalutada. Ja tõepoolest selle redeli mõte mul oligi ostmisega, et Woodie vanusega oleks abivahend puurist välja käimiseks või puuri minekuks.

Ja Woodie jälgis eemalt minu väikest tegevust ning mõistis sellise asjanduse abist. Ja nii oligi, et jalutas redeli juurde ja turnis noka ja jalgade abiga uksele ja sealt edasi puuri. Ja nägin milline oli tänulikkuse pilk mõlema linnu poolt. Ja jällegi imetlesin lindude arukust üksteise toetamisena. Ja mina olin selleks vahelüliks, kes lihtsalt aimas linnu mõtteid õiges suunas. Ja seega hoian alati oma meeled tähelepanelikuna, et aimata mida hetkel loom või lind vajab.

Üle eilse seisuga kolmel vanemal hobusel vihma tekid seljas. Rebeka on õppinud austama ka, et minul kui inimesel on õigus suhelda teiste hobustega. 

Hetkel mõtlen, et ühte tekki veel vaja.