Eilne päev oli ilus, mõnus ja putuka rohke. Alustasime juva hommikul.11 oma ratsa retke. Esimene peatus Sillaotsa talumuuseum. Kus lapsed polnud oma elu jooksul kordagi sattunud.

Mõned eksponaadid olid nii jäetud, et neid sai ka oma käega proovida.

Uus väljapanekute maja.

Tunnike kulus uudistamiseks.

Samal kui meie uudistasime muuseumis, siis hobused pidasid muuseumile kuuluvas vanas õunapuu aias pidu. Rohi rinnuni ja õnneks varju pakkuv ehk putuka vaba.

Kui siis sealt lahkusime, oli võetud suund külastada ajaloolist Konovere silda. 

Mida rohkem lähemale Pärnu maanteele jõudsime. Seda enam hakkas põksuma süda põues. Märgid tähistasid seda, et seoses tee laiendusega on selles piirkonnas suur teeremont. Olles maanteele lähedale jõudnud, jätkasime olematuks kadunud teed silla alt. Otse tee ületamine oli välistatud. Jõudsime välja siis ehitus töö maale, kus pidime näitama häid tasakaaöu ja juhtimis oskuseid. Siin selgus, et mille peale poleks ka unes tulnud. Mille peale hobused pöördesse võivad minna. Olles õnnelikult silla juurde jõudnud. Ühe arusaaja kopa juhi juhatatud näpunäidete järgi.

Pidasime siingi tunni ajase pikniku, et hobused süüa saaksid ja juua. Nüüd selle matkaga on selgeks saanud, et sellistes kohtades liikudes, kus poed puuduvad peab endal kaasas olema snäkke jne või joogivee filter.

Muidugi tegime kolme peale väikse snäki lõuna. Oli magusat ja soolast. Ja muidugi, sealt ära minek oli ka oma ette number. Igal pool pooleli olevad töö projekti tee tammi ehitusega koos nähtavate geotejstiili välja ulatuvate servadega. Mida hobused väheke pelgasid.

Ütleks, et autojuhid olid väga viisakad, kuna Lembsu paanika hoogu kütsid ülesse need tekstiilid, siis autode müra. Ja õnneka väga mõistev ratsanik, kes käitus Lembsuga mõistvalt juhtides kõikides tema hirmudes võites läbi usalduse. Suured veokad häirisid ikka kõiki. Tagasi tee kulges juba kiirelt ja lõbusalt. Läbi elatud seikadest Pärnu maantee laiendus ehitusega.