Eile sai siis korralikult vees käidud. Viimasel kahel päeval ei riskinud oma tervise pärast vette minema. Mingi seletamatu valu paremas puusas valu sööstudena nõrgaks tegevalt. Iga kord unustan ära, kui valu sööst ilmub, kipun hinge kinni hoidma (aitab valul süveneda). Kui hingata sügavalt sisse välja, kaob ka valu. Ja eile õhtul Veliselt tagasi tulles, mul see ka tehtud sai. Nii et mingil hetkel imestasin, et valusööst kadunud. 

Velisele mineku alguses üks auto meeletu kiirusega selja tagant ehmatas mu hobust, kes hüppas üle kraavi täis nurga all. See hüpe vallandas jälle mu valu hoo. Päris kohe oigama võttis. Midagi võtsin läbi valu hingamise ette ja Velisel varju all istudes teatud lõdvestavaid harjutusi sooritasin. 

Iga kord kui ma Kusminite majast möödun, tuleb mul kurbus hinge. Lihtsalt üks armas ja hooliv inimene, küla hing oli Jüri Kusmin. Keda enam siin ilmas ei ole. Iga aasta kohtun tema naise Maiega Velise laadal.

Nüüd nii pea siia Sulu-Velise kanti ei satu. Kui alles sügisel ja ikka laadale. Olen jäänud nii selle traditsiooni külge kinni. Kohtuda jätkuvalt siinsete kultuuri ja küla elu edendavate inimestega. Ja ööbida telgis mis on mu traditsioon, lumes, vihmas, tormis jne. Mida kõike pole näinud... Siia kanti toob tagasi inimesed, nende suhtumine ja hoolimine üksteisest.🐎🐎🐎🐎🐎🥰💝💝💝💝💝