Mu kodu on seal, kuhu panen pea maha. Reedel kui oli minek Velisele, mööda vanu tuttavaid metsaradasid. Meenub alati enda ja tuttavate lastega veedetud ajad. Missugused ilmad on meid saatnud. Oktoober ei tohiks kedagi üllatada. Tegelikult Velisele läksin ikka sellise usuga välja, et ehk ikka ilmataat ei näita seda hullemat nägu. Kuid olime valmistunud ka hullemaks stenaariumiks.  

Laada korraldaja mure pluss Jürgen Kusmini veel enne platsilt lahkumist toonitamine, et võime minna koolimajja ööbima. Kuid minu eelistus jäi hobuste lähedusse jäämine. Hobused võivad üksi jäädes jalga lasta.

Kõige suuremaks tuul ja vihm keskköö paiku. Siis sai kontrollitud veel hobuseid ja telgi kinnitusi. Magada oli mõnus ja soe. Hommikul oli raske magamiskotist tõusta. Kuna läbi telgi seina kostis mitme inimese sammu müdin ning eestikeelne vestlus hobustest, mis pani juba kotist välja ronima. Seni kui ma telgi uksi avasin tahtis Fryk vägisi telgi uksest sisse ronida. Tegi eriskummalist häält nagu oleks teda erutanud võõraste inimeste tähelepanu. 

Frycis taastada rahulolu, andsin mõlemale müslit. Ja Fryc oli sellest sestist nii vaimustunud, et lootus oli veel oma pugejaliku käitumisega telki mahutada. Miks sai valitud just sellised hobused...Fryc lõhub viimasel ajal palju aedu. Isegi ei mõika kui mingi periood vooluga aias on. Oleme lihtsalt otsinud jõukohaseid tegevusi ning eraldada indlevatest märadest. Märad kellel ind esile tuleb, on nii hullud ühe ruuna järgi.

Vahe peal jättis Fryc oma lemmik haaremi märad kus see ja teine, üritas dzentelmeni mängida ning võluda oma graatsiliselt sportlasliku hobuvälimikuga Narcissa poolehoidu...Narcissa kes hetkel peaks enda sisemuses teist pisikest sama tõugu kasvatama on näidanud vastumeelset huvitatust Fryci pingutustele...