Heia hobusõbrad... mainin augustikuu on lõppemas. Ja olen tänulik nende eest, kes on meid külastanud. 

Aitäh, aitäh, aitäh... 

Suvi on piisavalt kuum olnud ja vägagi tegus...

Tegusad nii palju, kui me suudame vastu võtta ja kui palju on huvilisi olnud. 

On olnud ka kurbasid hetki, kaotasin ühe pere lapsed, kes hetkel minule teadmata olukorra sügavustest ehk siis teadmatus, miks vald eraldas ära alaealised lapsed perest. Kõik juhtus üleöö, kui tuli teade, et ühe suure pere lapsed enam teenusele ei tule. 

Juba juulikuus, kui pidin lähikontaktsena 6 päeva isolatsioonis sitsima pidin jälle nii palju ümber korraldama. Ei trenne, ei matku isegi mitte tööle minekust unistada. Õnneks pääsesin seekord ehmatusega ja pärast 6 päevast isolatsioonis viibimist tegin testi mis viitas negatiivsele tulemusele. See selleks ei hakka coroona teemal üldse pikalt jahvatama nagunii, see hetkel üle maailmne probleem... Kus toimub keerutamist, vassimist, tegelike tõestus materjalide varjamist... see pole lõpuks minu teema. 

Jään oma liistude juurde, käia tööl ja teha vabal ajal seda mis mulle meeldib. Meeldib suhelda ja õpetada, kuid sinnani, kui ma tunnen, et ei jaksa siis ei võta endale päeva kinni. 

Esimene laager oli täitsa okei, v.a. üks probleem mis oli vaja jooksvalt lahendada. Kui üks treener ära ütles, proovisin teist asendajat leida. Kuid üpris pea pidin tõdema, et vastutus ehk siis trenn tuleb endal läbi viia. 

Teise laagrikooseisus pidin tegema uuenduse laste näol. Ja isegi kuulutada, et ühe lapse koht vabaks jäi enam ei soovinud. Hinges olen shokeeritud siiani, sest ma ei suuda mõista seda täiskasvanute mängumaad mida sooritatakse juhtival tasandil. Kurb...kurb...kurb...

Teise laagriga oligi see teema, et pere kelle lapsed pidid osalema augusti laagris võeti läbi kohtu otsuse ära... Ma ei tea siiani probleemide sügavusi-põhjuseid, kui üritasin suhelda Kehtna valla lastekaitse töötajaga juulikuus , siis vastati väga närviliselt minu jaoks ei antud objektiivset vastust. Ainus lause mis mind siiani kummitab on ,,lapsed peavad rahunema ja kohanema uues kohas ja uue elukorraldusega". Kas see on normaalne, mida tunnevad need lapsed, olin võitnud nende laste usalduse. Lapsed suhtlesid minuga vabadel hetkedel... Okei see selleks, aga teate mida see laste jaoks tähendab, eluaegset traumat... hallo täiskasvanud miks te teete seda... miks?  See olukord näitab kellegi mõistmatust, kellegile haiget teha, kellegi elu lõhkuda... ei saa mina selles olukorras kohtumõistja olla, aga loodan ja usun, et siiski jääb õigus lastele... Miks on antud välja lastekaitse seadus...?