Coroona ja seotud täiskasvanute foobiad ning sõjad... Huvitav milleks kõike sellist jama ning avalikult meedias pidev andmete esile toomine. Mida see lõpuks annab.

Mida olen tähele pannud, väga paljud otsivad ravimitest abi. Otsitakse teraapiatest, siis kui palju on inimesi oma paha meele väljendamiseks kasutamiseks võtnud meediakanalid. Minu lihtne soovitus, milleks külvata mõttetut mula mis ei vii kuhugile. Leida oma tegemised ja panustada parimal moel.

Viimasel ajal, kui olen viinud läbi laste trenne, siis on hakanud silma sügavale peitunud lastes hirmu foobiad... Ja püüan need lahti lahata, otsides ise midagi interneti avarusest mis oleks antud valdkonnaga seotud. Antud hetkel kuhugile koolitusele ei pääse.

Hirm on reaktsioon ohtlikuna tunduvale stiimulile või olukorrale ja selle põhifunktsioon on toetada ellujäämist. Liiga tugev ja kestev hirm on aga emotsionaalne häire, mis mõjutab negatiivselt igapäevaelu.

Hirm ei ole tavaliselt midagi üldist, vaid seda tuntakse alati konkreetse olendi või nähtuse ees. Arvatakse, et lapse hirmudest kujunevad hiljem ärevushäired. Hirmu ühe tekkepõhjusena tuuakse uuringus esile, et vanemad kasutavad seda kasvatusvahendina (nt „Kui sa sõna ei kuula, viivad mustlased su ära!”, „Kui sa ööseks koju ei tule, saad aidsi!”). Samuti arvatakse, et ülehoolitsevate vanemate lastel esineb rohkem hirme.

Liigne rangus ja foobiad

Vähem on teada, mida üldse kardetakse või mis kõige enam hirmutab. „Tavaliste hirmude tundmine on aga oluline, sest aitab aru saada kliiniliste hirmude tekkest,” lisas Tulviste. Miks mõni kardab kõike ja teine mitte midagi? Esiteks mängib siin suurt rolli kartlikkus – kuivõrd inimene üldse kaldub õudu tundma. Kartlikkus omakorda sõltub neurootilisusest. Teiseks sõltub see, kas ja kuivõrd konkreetse asja ees hirmu tuntakse, varasemast isiklikust kogemusest selle stiimuliga kokkupuutel. Lapse kartlikkust on seostatud tema kodukeskkonna ja vanemate käitumisega. Paljud uurijad usuvad, et konservatiivsemate ja rangemate vanemate laps on arem.