Ehh taas on poisid tõrjutud seisuses. Märakarjal on möödas silmaheitmine või ripsmeplaksutamine Frycile ja Pokkerile. Olles jälginud inna aega erinevatel märadel ja nende huvitatust ruunadele, siis kõige populaarsema koha karjas märade inna ajal saavutas ülekaalukalt Fryc. Pokker pidi leppima kahe mära poolehoiuga. Kõige huvitavam tegelane on meil Mann, kes kõikus oma meeldivuse näitamisega nii Pokkeri ja Fryci poolehoiu võitmisega, kuid jah poisid polnud Mannu tähelepanust huvitatud. Nende keha keel väljendas, et ohh mis päkapikk meil siin on ja jalutasid lihtsalt tast mööda. Mainin, kui pidin sellisel perioodil käima lasteaias Mannuga, siis jah probleeme kui palju minemise peal. Vahepeal heideti silma koos kahele jalale tõusmisega naaberaias elutsevale kirjule ponitäkule... 
Kuid aastaid meenub mulle iga kord üks jõululugu, kui helistajaks oli kadunud naabirmees M.Kütt. Kes ette taha vabandas, et kogemata esisilla veol meie hobuste koplist  läbi jalutas ja mu ,,tüdrukud" vabadusse päästis. Kuna ise hetkel Tallinnas abikaasaga Oleviste kirikus mehepoolse sugulase pulmalauas just viibisin. Ohkasin ja helistasin koju, kus siis tüdrukutele selgitasin mis juhtunud ja prooviksid karja minna püüdma. Kui tüdrukud läksid karja püüdma, siis hobusekari näinud, et lapsed tulevad olid sabad selga võtnud ja panid pimedas punuma. Kuna lastel puudusid lambid, sest kella aeg oli 19 paiku õhtul. Tagasi helistajaks oli mu vanem tütar, kes nuttis ja teavitas, et Anete keeldub hobuseid temaga otsima tulemast. Ja ta üksi ei julgenud minna. Teate mis tunne tekib, kui kodus on seis null ja mingit lahendust ei suuda koheselt välja mõelda. Nii oligi, et pärast tütre kõnet veel pool tundi pulma lauas istumist ja õnneks pidu pikalt ei kestnud, tegemist siiski läbi-lõhki usuinimese pulmaga, kus tegemist siiski karsketega. 
Koju saanud läksin üksi  hobuseid kella 22 paiku  otsima. Lamp mis minuga kaasas, ei näidanud hästi ja ei suutnud lugeda millises suunas kari kappas. Kuna oodata oli -20 kraadi pakast. Ühtepidi suur mure ja hrim, sügav lumi, et miskit hamba alla saada hobustel. Kuhu nad läksid või kuhu nad end küll peitsid. Ja üks tund kulus mul siis jälgede lugemisele. Jõudsin veel teavitada Rapla politseid, et kui peaks suurele maanteele välja jõudma, et siis teavad kohe ühendust võtta.
Surusin hirmu ja mure sügavale peitu, kuid öö möödus magamatta.
Hommikul aga juba aegsasti kella 6 paiku uuele ringile. Siis ma veel ei leidnud ja kuna mul ka graafikujärgne kella  7paiku tööle minek. Aasta oli siis 2009 ja 26 detsember.
Kell 8 tuli kõne Anetelt, kes teavitas, et leidsid hobused ja viisid koju. Milline kergendus... 

Kõige mõnusam hetk on see, kui karjamaa servas hobunaid hõigata ja siis kuskilt metsast kuulda hirnumist ja kari voolama kas siis kahe või üksteise järel välja voolama hakkab.