Täna on üks tähtis päev, mu vend sai täna 50 ja 24 aastat tagasi abiellusin. Ütlen nii, et on olnud raskeid ja kergeid aegu. 
Anete ja Nordik läksid võistlema Luite krossile. Sai teine veel vaktsineeritud. Nõue ju ette nähtud, et koer peab olema kiibitud ja vaktsineeritud.
Hulle uudiseid kah meie kandist, probleem hundid on ka meie kanti jõudnud. Pole siiani jahimeestega eriti suuri vestlusi maha pidanud ja kui lumeolud maas, siis Tõrasoo LK alale lihtsalt aega ei leidnud. 
Kuidas tänast blogi kirjutist alustada kohe ei oska. 
Nädala sees tähistasime Arvo 55 sünnipäeva. Oli mitmeid inimesi nii sugulasi kui ka tuttavaid. Oo jaa, eriti üks kohalikest oli väääääga põnev isiksus, kes jagas muidugi külajutte, muidugi peatselt sain ma teada, et külajutt mida inimene jagas ei osutunud tõe lähedalegi. 
Otsisin ühte inimest taga, küsida, et millal on oodata lapsega trenni. Kuid ootamatult võttis mu kõne vastu pere vanim laps. Ja mida ma kuulsin ... Laps nuttis ja läbi nutu suutis öelda, et ta on siia ilma sündinud soovimatu lapsena... minu jaoks on see kohutav. Kuidas üks ema nii julgeb emotsionaalses hoos ennast lapsele väljendada. Laps, kes isegi probleemne ja ema emotsioonide ajendil peab ennast veel madalamana tundma... miks nii inimesed nii teevad. Sellise suhtumise juures blokib laps ennast täielikult ära, milliseks kujuneb lapse ja ema vaheline suhe.
On veel teisigi lugusid, kuid kõike ei jaga. On asju mis panevad mõtlema ja otsima lahendusi, mis aitavad toetada, et pere lõhki ei läheks.
Hea küll võõrastest teemadest, reedel olin tööl, kuid õhtune kõne vanemalt tütrelt, et meie poni poegib. Ja millises asendis, varsal laudjas ees, see polnud kerge märale ja kodus viibivatel täisealistel lastel võtta vastu surnult sünd. See oli mu tütardel esimene kord. Ma ise tööl, polnud ka olemine kerge, kahtlesin juba kergelt, et see pole õige aeg esmakordsel poegijal. Jah lapsed tegid endast kõik, kuid tõde selgus, et varsake ei ela.
Täna kui varsa matuseid pidasin, siis mõtlesin mitmeid mõtteid, kuid ühtegi tõest selgust minuni ei saabunud. Ainus mida ma suutsin sel matuse hetkel mõelda, et head teed väikseke, et kuidas me sind tegelikult ootasime, et kahju su kapjade all ei saanud kunagi kõlksuma mõnusas taktis kabja kobinat. Küsisin, et milleks see meile kasulik olla saab see õppetund? Nii sai täna üks kena kalm mis jääb taas meenutama ühe lemmiku hauakest meie hoovil. Lemmikloomad, kes on sobivasse kohta maetud, käin aeg ajalt neid meenutamas ja mõtlemas, et kui toredad olid ajad. Mälestused jäävad meie hinge.  
Nii see on, et meist mööduvad päevad, millest omakorda saavad nädalakesed ja pea see on, kui kuu on möödas.