Eile sai tõsiselt madistatud ja tundub ei ole minagi ainus kangete lihaste-kontidega. Noored inimesed kurdavad ka ühte-koma teist. Miskit geelitasin juba hommikul ennast 5 paiku aromaatsete lõhnade saatel sisse. Nii et voodis pikali sooja teki all, kella 8. Kuigi pean 8 siiski juba hiliseks tõusmiseks, sain ma siiski vanema tütrelt kuulda jälle urisevaid noote. Kas ma ei märka magada, muidugi ei teinud märkama ja klobistasin oma puukotadel läbi toa ja köögi dushiruumi.
Eile hommikul varasel ajal uudistasin erinevaid ilmajaama kanaleid ja kaalusin oma päevaplaani, mida teha kas jätkata niitmisega või alustada heinaveoga. Kõige parema ülevaate sain Norra ilmajaama kanalitest, üritasin mingit pilti satelliidi kanalilt endale teada saada. Kui nähes mis kell mingid sajud kohale jõuavad, sai otsustavaks heinavedu. Esimese koormaga oli okei, seekord oli ka Olav abiks kõige oma füüsilise jõuga, juba teise koorma üles hangumisel tunnistas oma füüsilises olemuses juba väsimuse tunnetest. Aktsepteerimise seda... Ja sel hetkel teine pool koju jõudis, kauples vanem tütar viimase hanguma heina. Ja olles saanud oma heintega ühele poole, muidugi kõik ei saanud ära. Üks pool koormat jäi maha, kuid see oli tõmmanud juba niiskuse sisse ja seda lakka enam hanguda ei oleks soovinud jäi seega heinamaale. See selgub, kui kauaks see maha jääb ja mis edasi saab.
Pärast heinatööd sai jälle visatud ilmajaamade ennustustele, kuid midagi roosilist-päikselist ei lubatud.
Nii, et hingame-puhkame, täna ma ei võta midagi ette. Arvan, et lasen paar päeva asjadel olla nagu on. Mul vaja veel 3 ha heinamaid niita, siis peaks talvine sööt lakas olemas olema. Ja üks 3 ha heinamaalt jälle tullakse siloks tegema, aga seda juba järgmisel nädalal.
Pärast heinatööd oli mahti kahel lapsel käia veel teha väike ratsamatk lemmikrajal.
Mu poeg imestab, et kuidas ma suudan nii kannatlikult päevade kaupa heinamaal niita lattniidukiga. Nojah, aga see on mu kannatlikkuse proovikivi. Muidugi tahaks asjaga kiirelt ühele poole saada, aga lattniiduk on nii käe sisse saanud, et muud nagu jälle mul pole, kuid mõte tiksub, et uurin vanarauast, et järsku on miskit sinna viidud ja oleks võimalik osta väikse summa eest jupid ja kokku panna. Miskit ikka mäletan vanaisa ajast... aga heinatööst ei soovi ikka veel loobuda. Kuid see mis ma oma 18 aastat tagasi tundsin enam ma nii nutu äärele ükski asi ei aja. Võtan kõike rahulikult ja rõõmsa meelega.
Rõõmsalt edasi ja ootame ja vaatame paremaid ilmu... Yess...
Eile hommikul varasel ajal uudistasin erinevaid ilmajaama kanaleid ja kaalusin oma päevaplaani, mida teha kas jätkata niitmisega või alustada heinaveoga. Kõige parema ülevaate sain Norra ilmajaama kanalitest, üritasin mingit pilti satelliidi kanalilt endale teada saada. Kui nähes mis kell mingid sajud kohale jõuavad, sai otsustavaks heinavedu. Esimese koormaga oli okei, seekord oli ka Olav abiks kõige oma füüsilise jõuga, juba teise koorma üles hangumisel tunnistas oma füüsilises olemuses juba väsimuse tunnetest. Aktsepteerimise seda... Ja sel hetkel teine pool koju jõudis, kauples vanem tütar viimase hanguma heina. Ja olles saanud oma heintega ühele poole, muidugi kõik ei saanud ära. Üks pool koormat jäi maha, kuid see oli tõmmanud juba niiskuse sisse ja seda lakka enam hanguda ei oleks soovinud jäi seega heinamaale. See selgub, kui kauaks see maha jääb ja mis edasi saab.
Pärast heinatööd sai jälle visatud ilmajaamade ennustustele, kuid midagi roosilist-päikselist ei lubatud.
Nii, et hingame-puhkame, täna ma ei võta midagi ette. Arvan, et lasen paar päeva asjadel olla nagu on. Mul vaja veel 3 ha heinamaid niita, siis peaks talvine sööt lakas olemas olema. Ja üks 3 ha heinamaalt jälle tullakse siloks tegema, aga seda juba järgmisel nädalal.
Pärast heinatööd oli mahti kahel lapsel käia veel teha väike ratsamatk lemmikrajal.
Mu poeg imestab, et kuidas ma suudan nii kannatlikult päevade kaupa heinamaal niita lattniidukiga. Nojah, aga see on mu kannatlikkuse proovikivi. Muidugi tahaks asjaga kiirelt ühele poole saada, aga lattniiduk on nii käe sisse saanud, et muud nagu jälle mul pole, kuid mõte tiksub, et uurin vanarauast, et järsku on miskit sinna viidud ja oleks võimalik osta väikse summa eest jupid ja kokku panna. Miskit ikka mäletan vanaisa ajast... aga heinatööst ei soovi ikka veel loobuda. Kuid see mis ma oma 18 aastat tagasi tundsin enam ma nii nutu äärele ükski asi ei aja. Võtan kõike rahulikult ja rõõmsa meelega.
Rõõmsalt edasi ja ootame ja vaatame paremaid ilmu... Yess...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar