Eilne ilm andis vöimaluse juba heinakaarutamiseks. Kuid möttes tahaks köike korraga, kuid teadu ja elureeglite järgi vist köiki asju korraga teha ei suuda. Liiga palju mötteid  vötavad juba poole energiast. Tuleb jälle laskuda oma vanade käitumistavade järgi. Alustada sellest, mis köige tähtsam, samas sisemine monoloog endaga.
Kalkuleerisin kõigepealt ajaga, kui palju üks või teine töö aega võtab. Pilk õue andis kindlustunde, et tuleb piisavalt tuuline ja kuivatav ilm. Mis teha oli küsimus lastele, kuid lõpliku otsuse tegin siiski mina. Ei hakanud niitmisega aega raiskama, vaid haakisin looreha ja võtsin Anete traktori peale ja kolistades Tiidumaale. Selgus, et maa kust oli vaja kokku tõmmata oli lahmakas. Looreha abil kadus aeg pea 2 tunni ringis ning uuesti koju ja juba käru järgi. Ja esimese koorma tegime ikka päris korraliku. Aitasin veel selle enne tööle minekut maha hanguda, millele kulus alla tunni aega... Yess... Juba ma ruttasin aiia väravaid avama, et traktor positsioonile ja lastele väike hingetõmbe paus lasta hingata. Kuid täna rohkem ei tule, kui teine koorem. Õhtul peab veel ühe mära küla peale täku manu viima. proovima, kas ei indle... 
Tibud kasvavad ja oleme teinud kindlaks, et millistest juba kuked saamas on. Neli tulevast kanakest ja kaks kukekest. Jagasin neid teadmisi ka külas olevale Sakslanna Janale. Nordik on leidnud ühe väsimatu mängukaaslasega, kes on nõus talle pulkasid viskama. Kui esimene päev oli ta küllaltki võõristav, siis nüüd juba tüütu sabaliputaja ja pulga tassija. Kuid sellega pole Nordik meie silmis omapära kaotanud. Ta on lisaks veel oskaja ronija, ei karda kõrgusi. Mulle meeldib tema julgus. Vesi meeldib, kasutab pardivanni ka enda vannitamiseks. Kui oskuslikult enese kokku pakib ja plastkasti sisse sulpsab. Loomad on meeldivad oma olemustega. 
Kõige kurvema looga pidime leppima, kui meie kena pardimamma kaduma läks ja üle 2 aasta vanused papad üksi jalutasid õuel. Kasutasin jälle fb abi ja õnneks sain Rapla maakonnast kaks uut noort neljakuust pardimammat. Oii olles siis papadele seltsiks lasknud läks kohe mõnusaks mölluks. Tänusõnad imeloomaaeda pidavale perele, kes loovutasid oma karjas olevad pekingipardi emased noorlinnud. Meie papad on jälle rõõmsad, eelmine aasta kaotasime teadmata ühe silmalise pardiema, kes oli roninud suurde vanni ja sinna ära uppunud. Alguses ei osanud otsida, kuid paar päeva hiljem avastasin juhuslikult aiamaa servas seisvat kastmisvanni, mis poolenisti vett täis. Arvata on, et suled märgusid ja vanni seinad libedad ei lasknud kuskil üle serva maapinnale tagasi minna. Leida oma lemmiklind kuskilt surnuna ei olnud meeldiv. Siis lubasin noortele aastastele pardipapadele, et vaatan uue. Kuid jah sobivaid kanditaate polnud veel leidnud. juhtumisi enamus kasvatajaid leidus rohkem Lõuna-Eesti kandis. 
Kuid nüüd on pardimammade paar. Loodan veel täiendada kanade arvu suurendamisega. Hea kui on oma muna võtta.