Olles siis perekondlikult pidulikult ja kurbade mõtete saatel saatnud merisea lapse viimsesse puhkepaika. Teiste aastaid tagasi esimeste merisigade kalmistule matnud. Muidugi ikka kurbuseokas sügavalt hinge kriipimas... mis juhtus, miks juhtus.. Eile hommikul jälgides merisigade puuris toimuvat, siis selgus, et peaks puuri puhastama ning see saigi teoks. Lasime ka notsikud põrandale omi notsikute vigureid ajatama. Oii lusti ja lillepidu ja missugune ümbruse uudistamine ning võeti ühiselt pikki retkesid mitmetesse tubadesse. Lahe oli vaadata, kuidas nümfkakaduud keerasid päid ning uudistasid kogu seda meriseapere melu ning uudishimu puuri katuselt. 
Loomad on lahedad ei saa ma korduvalt mainimatta jätta. Tunnen, et elan õiges keskkonnas ja oleksin neile nagu suur emme, kes neid mõistab.
Täna sai sai paari noore hobusega tegeldud ja mõnedel isenditel jälle kapju värgitud. 

Anne-Maiga käisin lausa saduldatuna metsas, alul oli väga ärevil, aga ringi lõpus hakkas natuke järgi andma. Muidu kitsal metsarajal kippus mind raja pealt kõrvale lükkama ja mina nõjatusin omakorda tema õla vastu. Ja nii jalutasime temaga kogu ringi Mannu taga.

Koerad tulid ka kaasa. Tahapoole jäid Nordik ja Pipi, kes tekitasid veel rohkem stressi, mainisin koertele, et võiksid koju minna. Ja pean tunnistama, et mu koerte koolitus sõnakuulelikkuses on ikka tasemel. Ja koju jõudsin, siis vanem tütar kohe seda mainis, et Pip ja Nords koju ruttu tagasi tulid. Kiitsin koeri koju tagasi jõudmise eest.
Täna vaatab veel millega hakkama saan... Yess üks asi jäi ära.