24. detsember 2015

Kaunist Päikselist Jõuluaega.

Tänase kirjutisega sooviks, et inimesed märkaksid, mitte teha ligimesele liiga, kas varguse või teab mil moel. ... Jälle olin valel ajal vales kohas, kuid tänane kohtumine kuuse saagimise pealt... Lausa perega väljas, kurb tunne valdas, sest oletasin, et midagi oma ratsa retkelt imet otsima minnes.
Tabasin jällegi mitte paremate mõtetega, kuid seekord pigistasin silma kinni, jäin olukorras nõutult seisma ning vaatama sügavalt inimesi, kes erametsas omavoliliselt toimetasid. Küsin, miks ei peeta teise inimese tööst lugu. Tahaks karjuda, kuid miks peaks karjuma kellegi mõtlematute tobujusside pärast oma häält ära.
Kogu ratsutamise keskel püüdsin nähtut unustada, kuid mis peas see peas. Kogu mu puhas rõõm hajus rõõmutusse tühjusesse. Püüdsin leida igat masti loovaid ideid, mis aitaksid eemalduda nähtust. Kas see on jõulutegu...? Küsin miks?
Hobu Herta nautis mu seltskonda ja tegi mitmel korral galoppi. Ilm oli kena, tõeline jõuluilm.
Täna sai tegeldud Nordikuga mitmel alal, otsingus, ära toomises ja kuulekuse koolitamisega.
Nautis täiega oma mängulist, kirge ja fanatismi... tegelikult olen väga, väga, väga rahul koeraga. Viimane nädalavahetus tegime kolme koeraga 10 km jooksuringi, kohati, kus oli vaja, et koerad liiguks minu tempos ja kõrval, osutus suurepäraseks koostööks ja kuulekuses kõrgeklassiliseks. Nautisin koerte kaasa tegemist, kuigi jah Sassul jälle ülekaal probleemiks. Pean jälle hakkama suutäisi lugema, et oma kõrges vanuses liigse kaaluga oma elunatukest ei kaotaks.
Nümfkakaduud ja viirpapagoid harjutavad iga päev õhtuti sünkroon lendamist. Kui ühed alustada, siis teised lisanduvad järgmise ringiga juurde.
Pipit ma ei võta hetkel igale poole, peab jääma koju pidevalt, kui käin siis rihmastatult. Muidugi on Pipi kuulekas, kuid teatud etapini.
Meie piilud, õue täna lastes joostakse kõige pealt lombid läbi ja alles siis naastakse söögi lauale. Vahel külalised peavad mu pekinglasi aga hanedeks... naerma ajavad. Viimati kitsedega Raplas käies, pidin pidevalt inimestele meelde tuletama, et tegu ei ole sokkudega ikka noorte kitsetüdrukutega, kuid mainin mõttetu tegevus.
Profisportlased...
 
Aastate tagune lugu, aastal 2010 veebruar 25. Kui tõsteti 3,5 m sügavusest kaevust välja meie pere üks lemmik sporthobuseid, passis oli kirjas poni. Nüüd elab juba mitmendat aastat Soomes sporthobuse elu Vihdin tallis. On tubli hobune sealgi. Muidugi mälestustes elab edasi samas interneti ajastul saab olla kursis kõige tegemistega. Nii on meilgi teada, kuidas Paulal Soomes läheb. Hämmastav, kui kiirelt aeg kaob käest.
                                                          Sassu üle kasvanud soenguga

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Tõsilood elust enesest.

  Ei oska nutta ega naerda, kui kuulen inimeste arulagedaid vestlusi teemal. Kui vana on üks või teine loom. Mõnede inimeste vestlusest on k...