Mõnusad kevadilmad meelitavad igatepidi õue toimetusi tegema. Samas kahju tunne valdab, et olen piiratud ajakasutusega. Vabad päevad tööst panevad mind rohkem planeerima oluliste tööde tegmistele. 
Mõtteid vähe koondades ei oska seisukohta võtta, kas oli õige tööle asuda või oleks võinud ennast töötuna arvele võtta... nii-ja naa. 
Õnneks on lapsed viimasel ajal pühendunud noorhobuste koolitusele. Mida mina täna jälle jätkasin. Kuna vanem tüdruk jälle koolis on. 
Lembs on nii emmekas ja ema Kati jälle tite küljes kinni... no ma ei või lihtsalt... kummaline ponimamma Katariina. Teine kellele ,,titt" armas on Herta. Oletan, et viimasest kodust sai trauma, kui pidi veetma pea 6 aastat üksi ning kui olles esimene omanik koos varsaga vahepealsele omanikule (Andres), pidi viimane kokkuleppe tõttu varsa tagasi andma. Mille tõttu sai Herta vist omamoodi trauma. Üsna mitu aastat ei toonud varssu. Nüüd muidugi on oodata veel teinegi ristandvarss. 
Kelluka järglane on okei oma sieloomu poolest, kes on julge võrreldes Lembituga. 
Lipton on käinud mõned korrad nädalas sadula all ja üldse toimub ikka ettevalmistus müügiks. Mulle ei meeldi ta värvus, liiga hele ning karja suhtes võimukas. Mitte küll kurjuse poolest, aga sööda juures peab tema esimesena osa saama. Teistele näitab  kõrvu ja nägusid, kuid karjas on vist aru saadud, et temast enam niisugust võimukandjat ikka pole. Hea meel, et sai ära ruunatud. Oleks pidanud selle tüübiga veel selle talve üle elama. Oleks vist punkariks saanud.