Kummitab ikka ühe inimesega maha peetud poole tunnine vestlus. Vestlusest jäi mulle kumama see, tema arvamus... Arvamus on üks ja kelle poolt ning mis vanuses see arvaja oma mõtteid jagab. Imestan üht, et kui olla kellestki noorem, arvatakse enda seisukohast asju, mis ei kuulu minu mentaliteeti.
Arvan, et paljud nõustuvad minuga, võime teatud tegevuste vastu tunda tüdimust ja väsimust, aga istudes oma hobuse selga ja minna loodusse on hoopis midagi muud.
Meenutustes tagasi pöördudes lapsepõlve radadele, kus kunagi majas peeti lehmi. Vaatasin alati õhtuti pikali olevat vanaema, kes oli väsinud pikast 8 tunnisest tööpäecvast. Ja iga päev peale tööd jälle lauta pidi minema. Vanaisa käis sama moodi tööl, tema tööpäevad kestsid vahel niikaua, kui kegi aega meelde tuletas ehk siis jõudis kella 21 õhtuks alati lüpsiajaks koju. Tagant järgi mõeldes oli see ikka piisav eneseületamine ning mõelda, kuidas nad suutsid. Kohates inimesi, kes ei suuda mõelda, et miks ma pean hobuseid. Kui parem oleks lehma pidada. Nojah olen endamisi mõelnud, nüüd me ei ela ju teistele ikka endale. 
Eilne päev oli fantastiline. Kahel korral metsas käidud. Nüüd olen siis ka külainimestele tõestanud, et hobused ei ela tegevusetult. Külast läbisõit ei paku pinget, ikka mõttes on need lemmikpaigad, kuhu jälle alati tahan minna. Nii see on, turism Eestis hakkab tasakaalustuma ning inimestel tekivad valikuvõimalused ja vabdus otsida kohta, mis meeldib.
Vihma oleks vaja, arvan, et meie piirkonnas veel üks nädal kuivust kestaks, pole loomadel pea varsti olulisest taimistust midagi nokkida. 
Peab hakkama mõtlema vihma loitsu peale. Vihma, vihma ja veelkord oleks seda sadu vaja. Iseenesest on päikselised ilmad võrratud, kuid kuivus läheb liiale. Vaja oleks vihma, kasvõi paar päeva kallaks, rahet ei taha.