Kevadeootuses kulgeb me aeg. Kuigi tiba sulamissammu võrra on ikka lumekest kahanenud, aga mitte midagi ütlevat. Näis kaua saan kasutada teed reega liikumiseks siloveol. Meie enda hoovist väljuv tee on päikese poolt pea lumevaba. Saigi arutatud lastega, et kust siis liiklema hakata, kui teelt lumi on sulanud. 
Eile sai pea kõikide hobustega tegeldud. Isegi tiinete märadega, tegelus nendega on rohkem emotsionaalne ja verbaalne. Ja naudingut pakkuv, ees oodatav sündmus ehk varsaootus sellele omajagu vürtsi lisab. Korra nädalas püüan leida kõigile hobustele aega, eile siis selleks saigi, vastavalt sellele, kuid vastuvõtlik ja suhtlemisaldis inimesega oli loom hetkel. Võiks kirjeldada iga hobuse käitumist eraldi, kuid seekord jätan. Sai veetud veel silo Hertaga ja nüüd hea meel leitud taktikale, et mismoodi rulli harutada. Enne peab eemaldama kile ja natuke lahti harutama, et kevadised päikesekiired saaksid sulatama silorulli sisemust ja see töötab. Väline kiht kuivab küll väga ära, aga pole hullu, hobustele maitseb see väga. Hetkel mil neil valikuvõimalus karjamaal, maitse-eelistus on langenud silole. Süüakse ka heina, kuid väga väike kogus... kindlasti oletatakse, kus ma seda võtan nii kindlalt, kuid ma pea üle poole päevast väljas toimetan, siis viskan iga kord õue tulles pilgu karjmaa suunas, kus asuvad hobused. See on siuke harjumus, et sellest enam ei vabane.

Karjus, kes on üliaktiivne hobustel silma peal hoidma. Muidugi vahel ajab meid pahandama, et tegutseb omapead. Enne, kui midagi õpetama hakkame, mõtleme selgelt läbi mida ja mismoodi koerale õigeid oskuseid  õpetada.