Hommikul hobuseid vaatama minnes, mõtlesin, et poni täku tooks sisse. Kuid siis tormasid kaasa Amanda ja Eeva - Lota aiast välja. Eeva - Lota on ehtne hobuteismeline, hakkavad tegema riukaid. Eelmine nädal hüppas akna kaudu välja nüüd lõhub aeda. Need noorukid on ikka ühed suslikud. Eriti Amanda kes aitab igat sorti tempe välja mõelda. Tema on ees, on Eeva - Lota järgi.
Ühel hetkel nad karja ka välja lasksid, ega kari loll polnud, panid mööda metsa teed jooksu. Mina haarasin esimesed ette juhtuvad päitsed ja leivapätsi näppu, et saaks need va kabjalised kergemalt kätte. Sihi risti jõudnud vaatasin, kuhu kari suundunud on, minu õnn, et otse Kaarsalu teele. Õnn on et lumi maas ja jälgede ajamine natuke lihtsam.
Oo jaa, mis edasi. Varsti helistas Rahuoja abikaasa Erika, kes mainis, et hobused on Loe külla jõudnud, aga siiberdavad edasi tagasi. Nemad omakorda kartsid, et hobused tulevad veiste juurde sööma, aga nende lihaveised said minu õnneks. Kuna mu hobused pisut pelgavad lehmi, siis see need tagasi sundis tulema, nii et sain nad tagasi teel kätte ja leiva maiuseks kõikidele jagatud.
Kellukale panin päitsed ja istusin selga nagu indiaanlane ilma sadulata ja valjasteta.
Hea, et miskit suuremat trakat ei tulnud, siis oleks see kui viimane hops kadunud. Samas oli mul lahe tunne, vahe peal Teele mu kõrvale, tonksas ninaga mind, et tahtis kinnitust, et miks ma teda ei võtnud juht hobuseks. See on neile tähtis privileeg, inimese tähelepanu.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar