Herta - Krahv; Tvister ja Amanda... Hobuarmastus on üks imeline maailm.
Miks panin sellise pealkirja on sellepärast, et meil jagavad suured hobused oma armastust ponidega...see on nii naljakas ja minu jaoks mõistatus...aga see armastus toimib. Tvister toodi meile koolitusele, et õpiks sadula all liikuma, esimesel päeval panin ta kokku ponimõõtmes Krahviga, kellega sai ta nii suureks sõbraks, et võttis isegi kaitsehoiakuid koera lähenedes. ok, see selleks, aga et asi pöördus väga kummaliseks. Eile oli siis Amanda saba püsti Tvisteri juures ja üritas oma poni mõistusega suure ruuna tähelepanu ja armastust võita. Vahe peal isegi omi mokki kokku pannes (hobu musisid jagades).
Herta (suurt kasvu tori mära) kõnnib siis Krahviga. Olen püüdnud mõista hobusemõistust, et Herta võtab seda poniruuna kui oma last ja kui hoolitsevalt ta suhtub. Kui Krahv kuskil aiia nurka magama on läinud otsib Herta ta ülesse, et saaks ta kaissu pugeda.
Mõtlesin eile lastega, et paneme kõik hobused ühte aeda kokku, aga asi jooksis liiva. Tvister hakkas otsima aiiast väljapääsu, et põgeneda suurte märade eest ning Herta seisis aiia ääres püüdes pilguga ja oma loomahoiakuga väljendada, et ta tahaks väga... väga ... sinna tagasi minna. Ega siis midagi ütlesin, et paneme hobused tagasi oma kopli ja lisame seekord Pauliine asemel Tvisteri. Kui olime selle teinud tundsid kõik rahul olevat. Mina olin muidugi pettunud, et hobused nii tahtsid. Tabasin ennast mõttelt, et appike, ma käitun hobuste tahtmise järgi. Tegelikult oli see kõigi jaoks parim.