On ilmad. Tänane ilm lausa sillerdab lindude laulust ning õue kutsuks, kuid üks aga, aprilli 1 ööl vastu teist maha sadanud paks lumi, mis mitmeks päevaks silmi kevadisele elule riivama hakkas. Pärast eilset vihma sadu suurte lompide ja pealmise kihi mudaga õue tegemised vastumeelseks tegi. Kuid ega me looduse vastu ei saa. 1.aprillil uudistes mainiti, et ilm muutub kehvaks ja hoiatati lausa tormiga, muidugi seda viimast küll ei jõudnud, aga lumesadu jätkus ka esmaspäevasele päevale.
Muidugi eile sai loomasööda varusid täiendatud. Olin õnnelik, tegin ühtekoma teist ning katsetasin midagi uut. Sai tellitud seekord maisijahule ja sporthobusesöödale ka suhrkupeedi graanuleid, mida pakkusin leotatult kanadele ja kitsedele. Ega mu kabjalised sellest maiusest ära ei öelnud.
Muidugi on ka kurbi sünmusi, kaotasin taas Nordiku valele arusaamisele (tema arvab, et siis saab tähelepanu ja oma tegemise kodust välja metsa minna). Muidugi oli ootamatu mulle see, kui Nordik taas oma mängulustis eaka pardipapa mängu objektiks võttis. Taas peab koer mõtlema, et miks me piirame ja ei suhtle silmast silma. Leidsin ennast mõtisklemast, et miks koer nii teeb. Tegu on siiski isase koeraga, kellel vahel tuleb mõte domineerida. Nordik saab aru, kui ma mängin või lähen temaga jooksma. Ja kui ma hakkan teda ignoreerima, siis ta üritab pai poissi mängida, mis mulle jälle ei meeldi. Muidugi kurvaks teeb, kui keegi oma loomadest lööb oma loomadele hambad külge...
Muidugi taas oli avalikust meediasõnumitest lugeda, et mingi staffi krants oli purenud oma pererahva saksamaal kodus. Tekib küsimus kas tõesti on see koeratõug olgu ta ristandina või puhtatõulisena ohtlik perele. Samas teada saamine, kuidas kusagil toimuvad koera võtmisega kaasneb mingi koolitus, et tekib teadmine kas nad on võimelised tegeleme igapäevaselt vastavat tõugu koeraga. 
Ja muidugi mõnes riigis on kohe keelatud tõgude nimistusse kantud bitbullid, bullterjerid ja staffid jne. Muidugi loetelus jätkub veel neid. Tean, et Taani riigis on keelatud kaukaasia lambakoerad...

Taas kätte jõudnud ülestõusmisepühad-lihavõtte-munadepüha jne. jne.. Leidub veel nimesid, hetkel on mul palju aega käes, kus püüan tegeleda mitmete asjadega majapidamises. 
Päeva korral noorte hobustega tegelemine, ja oluliste tööde tegemisega.
Päeva korral musta kulla realiseerimine soovijatele. Mis kõige kummalisem, eelmise nädala suusapuhkus mõjus hästi palju aktiivsust tõstvalt. Hämmastav, et põhjapoolne kliima ei tekitanud külma tunnet, aga mis kodus on... Eriti õhtuti, siis tahaks nii väga, et ahjud õhkaksid ikka seda kuumust ülemõistuse, kuid jah üle kütta ka ei saa. Peab leppima siiski mõõduka kütmisega ja endale nuputama soojatoa. Kuid selle nimel olen valmis pingutama, et saaks oma toa soojustada.

See nädal läks ilmake sulale, eile lausa sadas jubedat vihma. Ja ega ilm roosiline polnud, kuid plaanitud tegevused loomadega tehtud said.
Vahetasin allapanu kanadelt, siis esmaspäeval võtsin vastu kitsepoegimise. Mis sellest, et puhkus, aga naudin loomadega tegevusi. 
Mõtlesin eile lausa veel selliselt, et elu loomadega oleks nagu seebiooperis. Kogu aeg nad miskit leiutavad või nende käitumine on nii pilku haarav, et lihtsalt elan kaasa nende mõttemaailm.
Elu on huvitav...

Elu kulgeb igapäevaselt rutiinis, nii ongi, et homme Eesti Vabariigi sünnipäeva 100 tähistamine. Kui võtta kõik kutsed, mis mulle laekunud, siis peaksin ennast tükkideks rebima, et igale poole mind jätkuks. 
Muidugi valikuid aitavad siiski teha, mida hetke olukorras kõige olulisemaks pean. Ja minu oluliseks mõtteks on autokool c kat kätte saada, hobustega midagi teha isegi vabariigi sünnipäeval, kas saanisõit või siis ratsamatk. Homme saame lõplikult selguse... 
Mõtted tiksuvad juba suvesse, põnevusega ja mõtetega lastelaagri korraldamisele. Juba eelmise aasta lastelaager oli üks õnnestunumaid ja andis tõuke taas jälle laagritele aega panustama hakata. Muidugi miks? Ikka et leiaks selle nissi hobustega tegeluseks. Ja muidugi liikuda oma unistustele vastu. 
Mis juhtunud, ega midagi erilist. Teada-tuntud, et ilmad on meil üha talvisemaks pöördunud. Miinuskraade jätkub ka järgmisse nädalasse. 
Minu jälgimis orbiiti on tulnud söödakasutus, ise söödan ja jälgin kuidas jagan. Enam ei mäleta, millal asjatasin lakka, et vaadata söödavarusid lakas. Sain suure ehmatuse osaliseks... nii vähe ainult kaks pennivahet ... ohkima võttis... Egas kedagist, teadmine kui palju põlluveerel veel rulliheina on, võtsin taktika, et hangin vähemalt esialgse plaani kohaselt 6 rulli silo juurde. Jagan silo söödaaegade järgi. Kuid sellel aastal on plaan söötmisplatsid betoneerida ja katusealusteks rajada. See mis eelmine aasta sügis oli, see ikka jube. Hobused poolest säärest saadiks pidid suplema pori sees. Ei olnud meeliülendav vaatepilt ja endalgi oli raskusi, et aeda kopliväravast siseneda. Kuid ainus lohutus oli see, et ka teised hobuseomanikud kurtsid sama saatust, mis valitses meilgi. Pori, pori ja lõputu pori... 
Kuid nüüd naudime tõelist talve, mis ikka on parimaid, mida tahta. Ja kus see globaalne ilmasoojenemine on...?
Panen ka siia kuulutuse huvilistele, suvel toimuvatest lastelaagritest;

Sai rege proovitud. Kuid üks teelõik osutus suht raskelt läbitavaks, kuid hobu oli vapper

Selliselt kulges mu jaanuar. Sai hästi palju koertega käidud külavahe teepeal jooksmas.

 

Eelmise kuu sissekirjutused jäid seekord tagasihoidlikuks. Kui ei ole mõttes midagi kirjutada, siis ennast sundida mõtetut kirjutama ka ei ole mõtet. 
Kõige rohkem aastate pikkuselt taas ja taas, on veebruarikuu, mille ilma püütakse ikka ja jälle ette aimata, kuid jah. Kõik mis on rahva ilmaennustuse poolt välja hõigatud, ei ole siiani paika pidanud. Jällegi kogesin oma sisemise tarkuse võlu, et tark ei torma, pigem ootab ära. Tundub, et kohale on jõudnud ka tõelised talveilmad. 
Ja muidugi peame trenni tegema, sest ees seisab vastlapäev.