Katsetan uut arvutit, ja olen väga rahul. Saan pühenduda lõpuks oma koolitööle. Nojah mis uus, küll. Koolis vahetati uuemate vastu ja sain ühe vanematest kasutatud. Valla iti mees vaatas üle ja täna sain kätte. Muidugi olin kaks päeva ilma autota. Täitsa suur probleem on kohe. Ühel päeval sain mehega, teine päev ei viitsinud enam kuulata, nojah imestan alati, miks mehed vinguvad, mis neil viga on.... Mõnel mehel, eriti veel enda omal on raske mitut sõitu teha koju... Siin on mõtlemisainet... Ja ega ma viitsi korrata palvet, vaid teekond sai jala ette võetud ning katsetada ülepika aja pöidlaküüdiga Raplasse sõitu.
Õnneks Raikkülas üks naisterahvas siis lõpuks peale võttis, vist oli 12 auto. 
Kanadel sööt otsa saamas, ühele küülikule hankima aga koksidioosi vastase ravimit sisaldavat sööta. Kuigi üks toaküülik veel on, kel kah juba vanust pea 8 aastat. 
See selleks, täna liigun jälle autoga, homme vaja ühel üritusel osaleda, pean veo töid teostama. Ja muidugi käiku lähevad ponid ka kitsed. 

Tänast blogimist alustan kurva sõnumiga. Toajänks Marvin alistus oma haigusele ja kadus igaviku teele. Jah, olgu ükskõik kui palju kogemusi loomade elust lahkumisega, mõni loom on saanud eriliselt lemmikuks, siis on raske panna leina või kaotust sõnadesse.
Kahtlustasin juba eimerioosi, kuna mõni nädal lahkus elust ootamatult meie nooruke Juntsu, kes oli ülimalt kaunis jänkunooruk. Muidugi on ükskõik kelle surm ehmatav ja mitte eriti meeldivat tunnet tekitav. Kasvõi kuulen kellegil tuttaval kedagi lahkunud mõtlen lähedast inimest.
Eelmisel nädalal sõidutasin kahte rahvamuusikut ja kui nad alustasid oma eeskava tutvustamist rahvale oli tunda kerget nukrust, mida ei suudetud sõnadesse panna. Kuna nendega pidi olema keegi 10 ja see oleks olnud võimas meeshääl, aga jah sama ootamatu oli temagi minek...
Seisab ees puuri deso, sest kahtlus langes siiski nakkuslikule haigusele. Kuidas saavad toas jänesed haigestuda... ?
Üks hea uudis, Anete googeldas ja leidis üle talli, kus asub Lipton. On deketiiv, Kesk-Soomes. Tegelikult nii lahe on teada enda käes kas siis kasvatatud või kasvanud loomade edaspidist käekäiku. Muidugi mõned loomad on vahetanud nimed, aga jah see uute omanike teha.

-6 kraadi külma, päike karges talvises ja aknast õue vaadates linnukesed oma lõppevat rasvapalli nokkimas.
Kanaema tibudega läks siis kanalasse, et hakata elama oma tibukestega kanalas. Seal on neile sobilik koht. Muidugi meil jälle harjumatu, kuid elada suureks sirgunud kanakasvatusega toas nagu ei kujuta ette. Muidugi on nad inimesega väga ära harjunud.
Iseenesest väga kena ja ilus. Mõtlen siin, et juba teab mitmendat aastat ei ole midagi toimumas Võerahansu puhkemajades, ei jõuluüritusi ega uueaasta vastuvõtmisi, kus varasematel aegadel õhtupimedal ajal sai liigeldud hobuse ja saaniga. Oh olid ajad ja kui tihti sai käidud, lapsed olid väiksed. Koju naasesin alati päris hilistel öötundidel. Muidugi pererahvast väsitas ära see pidev pidude järelkoristus, sest inimesed ei oska pidutseda. Jah aga nii see on, kuigi mullegi on pakutud majutuse peale mõelda ning gruppidele saunaga, kuid see mõte ei meeldi. Sel juhul ainult kindlatele gruppidele keda tunnen. Ja püüan leida teist teed, kuidas edasi liikuda. Hetkel on meil paigalseis. Püüame leida väljapääsu edasiliikumiseks.
Jälgin vaikselt mis toimub ka lähedale jäävates hobumajapidamistes.
Ees ootab veel valdade liitumine, kohtusin viimane nädalavahetus ühe valla töötajaga, kes ütles, et kahju lahkuda sellisest vahvast meeskonnast. Ja kuna üks uks uude töökohta oli sulgunud kandideeritavate ees, siis tegi toda inimest nukraks. Kuid teada, ega naised loorberitele lesima jää, eks otsivad edasi. Sama siin, kasvõi töötuks esialgu, uuel aastal ootab ühe erakoolis ringitöö juhendamine. Jääbki siis aega ettevalmistada
Muidugi Soone talu tegemised on küll väga huvitava pöörde võtnud, kuidagi laialivalguv. Mingid maagilised rituaalid, indiaani higitelgi tseremeoonia läbi igasuguste riituste. Kas läbi mitmeusundi võetud tseremooniad-riitused tulevad kasuks?
Olen aru saanud, et eelkõige pean muutuse läbi viima töö osas. Eks näe, mis elu toob. Kuid olen kiireks muudatuseks valmis, sest laste ja loomadega meeldib tegeleda. Nüüd mil mu enda lapsed on täisea künnisel, kaks on veel nimetuses alaealised, siis kaks täisealised. Mõlemad tegelevad õpingutega.

Triips päikest võib muuta elu hoopis teiseks. Ja raske on kohe ennast teistele kohustustele häälestada. Väsinud kõigest sellest ilmamelust, täna ju veel esimene advent ei mingit rõõmutulva ega emotsioone. Kõigest tühjuse tunne.
Natuke ärevil meeleolu, kuna üks lemmikloomadest on saanud nohu ja hingab raskelt, Aade kes eile esimese süsti tegi antibiootikumi. Mõtlengi, et kas mitte parim pole, kui saaks anda lisaks veel köha nohu rohtu ,,pertussiini". Kohe kui kuulsin sellest, teadsin, et kodus pole enam kasutamatta süstlaid ega nõelu, pidin kiiremas korras hankima suuremas koguses juurde.
Tahtsingi tuttava vetiga konsulteerida, loom kes haigestus, arvata on, et mehed valasid majas ühte toapõrandat, sai isane toajänks tuuletõmbe osaliseks. Õnneks, et teiste loomadega, kes köögis elavad ei juhtunud sarnast asja. Imestan seda...
Ootan ja otsin hetkel sobivat töökohta, kus ennast reaalselt ka teostada saaks.

 

On palju huvitavat, hämmastav kui mõni inimene minu eas, kipub rohkem koduseinte vahele, siis mina isiklikult rohkem kodust välja ja nii eile juhtuski, et mitte planeeritud rahvapeole välja jõudsin. Tore oli, kuulata, eelistasin kaasa laulda ja mõne tantsugi kaasa tehtud. Alul kutsuti autojuhiks Eidaperre ja kui kohal olime, siis pakkusin juba tee peal, et miks ta ei võtaks kohe pikemalt minuga teekonda Vändrasse. Kuulsin, et mitmed inimesed keeldusid juhiks tulema juba pimeduse enda pärast ja mida iganes. Minul pole  pimedas sõitmise vastu, isegi vahel meeldib rohkem sõita.
Igal juhul nautisin kõike, kuna mehed kodus tegid ehitustööd, siis rahvapidu oli mulle igapäevatööle väike vaheldus. Mulle meeldib rahvamuusika ja laulmine, teen ka tööd selles vallas, et jõuaks kuhugile koos teistega esinema.
Anete jõudis eile koju ja mis toimus Nordikuga. Oh jah, hämmastav mis tundeid ikka koer endasse peidab, kui keegi pereliige pikemaks ajaks kodust lahkub. Olen tabanud mitmeid märke Nordikust, kui ta jälle endasse tõmbub, kuid mõneks ajaks siis lepib teiste kodulistega, kes temaga tegelema peavad. Kurb tunne, et õpingute tõttu peab kodust eemal olema ja koer kannatab puuduoleva pereliikme pärast, aga mis teha. See on elu karm reaalsus, aga olen lohutanud loomi tihti sellega, et ka nemad peavad seda olukorda arvestama, et ühel päeval kui koolid selja taga saavad jälle kokku.
Isegi see, kui veetsime kahe koeraga öö Laiksaare metsaonnis oli lihtsalt võrratu. Kuna koerad said inimestega tihedalt koos olla. Meil talu pole kunagi tühi, siis alati on keegi kodus ja tegeletakse loomadega.
Olav kes aastaid meil abiliseks käinud on loomad mõjunud teraapiliselt ja ühtepidi oma mõningatest ebakindlatest iseloomukäitumistest tänu loomade eest hoolitsemisele vabanenud. Mis teha, palju probleeme täiskasvanuks saades võetakse kaasa ikka lapsepõlvest. Millest probleemid, kui mõni vanem ignoreerib või keeldub tunnistamaks oma last tulevikus teovõimeliseks. Mõistsin asjade sügavusi ja aastate pikkune nõustamine on andnud hea tulemuse, pereabilise näol.
Toonitan ikka ja jälle, et ärge lükake lapsi endast eemale, kui nad tahavad rääkida, kuid kõik peab saama varasest lapsepõlvest, kui see usaldusside jääb nõrgaks ja katkendlikuks ei saagi olema oma lapsega teismeeas head-usalduslikku sidet.
Minu üks hea alus oma lastega usalduslikule sidemele on, et oleme haavatavad. Kui mul tekkis alati mingi hetkeline probleem, rääkisin laste ees selle välja, kuid ma ei hakanud seda pidevalt nende ees korrutama. Mõne mure väljendamisega kaalusin, et ega see ei muutu lastele koormavaks. Jagada lastega kõigest ausalt, on minu põhimõte jääda ausaks lõpuni. Vahel mõnda asja endast välja rääkida raske, kuid õnneks olen tänu perekonnale suutnud ka seda lastes arendada.

On elu, muud ei ole, kui keegi tuntud koeraomanik kes veel jahimees tegi avarii ja selle ümber tohutu palagan ning mustamine ülesse keerutatud. Nojah fb on suht karm koht, kus siis kriitikat tegevad inimesed ikka kedagi hammaste vahel lahkavad. Ausalt öeldes, imestan inimeste liiga suurt julgust avalikkuses kriitiliselt sõnajulgust näidata. Kuhu on jäänud eetika, moraal ja inimväärikus...
Kusjuures teo korda saatja julges avalikult vabandada. Oleks tegu siiski kurjategijaga, kellel mitmeid rasked kuriteod või mõrvad selja taga, aga lihtne inimene, kel omad hobid ning oskused koertekoolitamise alal. Tundub, et internet muutubki selleks, et inimesed üha julgelt annavad  teada mis südametagavaras peidus on. Nime ma ei hakka mainima, sest avalikkuses on isikut ennast päris palju lahatud ning varasemate aegade meedias tuntust kogutud, kuid teada tõde, et meedia soovib emotsioone, kirge, sõda ja verd jne...
Olles ise sõbrannast ajakirjaniku huviorbiiti niimoodi sattunud, et minu vastutahtmist ka avaldas loos minu nime.

Vihma kallab, lumi läinud ja õnneks ka libedus tagasi tõmbunud. Õhtuti vaatame lisaks telerile ehedat loodusfilmi, kus viipapagoid etendavad ikka tõelist sherlock holmsi. Soov kappide sisu uurimiseks. Avasime kapi ukse ja mis toimus, täpselt nagu jälituskoer kapis ühe topsi sisse ainult saba väljas. Kuhu võimalik nokk taha ja ikka tõsteti ja uksest välja. Juba viimased päevad on nii aktiviseeritud tegevused nende poolt. Nümfid on rahumeelsemad ja jälgivad viirude huvitavaid etteasteid. Ja nende avastusretked on meilegi nauditavad.
Olgu nad siis linnud või loomad on nad oma olemuselt lahedad eriti jälgida neid. Kahju on vaadata, et meie Tipp sinine eakas viirpapagoi (vanus teadmata, aga meil üle 10 aasta) on kehaliselt väga palju muutunud. Jalad on kuidagi risti ja rindmik-pugu ettepoole vajunud
Mulle meeldib lindude särtsakus ja uudishimu, mis siis ajendab uudistama ning nokaproove jagama.
Raamaturiiul on teine mis neid väga tõmbab. Linnud ruulivad.