Õnneks eilne torm pahandust kodus ei teinud, aga net oli hommikuks lahkunud. Kuid mõneks tunniks blokk vooluvõrgust välja ja sai restart tehtud. 
Silorull vedu sujus päris kiirelt, kamba peale lahti harutatud, poeg käis saagis ära maha langenud puu karjuse pealt. Kõik said peres tegevustega ära kaetud. Traktori roolisüsteem uuel aastal vaja korda teha. Päris raske teine, peab hoidma päris palju vastu. Teepealt ära ei keeraks. Eilsest tervikrullist aga ainult alla poole alles jäänud. Homme siis hobustele heinapäev. 
Jälle vihm, koorma siloga koju saanud, kallas täiega. 
Koerad nõuavad metsaminekut, kuid ma ei tee kuulma. Ootan täielikku rahunenud koeri, täna selline teema, värava vahelt väljudes ignoreerisin koerte pilke, et andes mõista, et soovin rahu ja vaikust. 
Käisingi metsas ilma koerteta, enne väravast lahkudes mainisin koertele, et koerad jäävad koju... metsas on päris laastavalt torm üle käinud. Mis teha loodusjõudude vastu oleme kõik kaitsetud. Oli näha ka liikumas elektririkete meeste auto liikumist külavahel. Käisin ka ühe sõbranna juures lobisemas. Oli esialgne plaan minna ühele koolitusele, kuid tänane ilm ja viimase öö torm lihtsalt aitasid kaasa, sellele mitte minemisele. Kuigi hommik algas päiksepaistega. 
Tegelesin mõnusate karvaste sälgudega, hämmastav, kasukad on päris võimsad seljas. Nagu oleks karm talv tulekul.

                                                     

Eelmise aasta novembri lumi ja üks pisike matk.

Meie kari

Jalutamas kanakari.

Pisike Hamstrik, kes on üks lemmikutest, keda tihedalt sülle võtame.

Nümfid on ära harjunud ja teevad tiivasirutust puurikatusel nõudes, et viirud lendama hakkaksid. Ja kui viirud lendavad, ühinevad ka  harjutuslennule.

Aasta siis oli 2014.

   

Mr. Lola

Mõnus muhe meriseapere.

                                                                                      

Õhtuhämaruses, küünlaleek kaunistab nii õue ja tuba. Kaunis ja soojendav. Mis tehtud ja mis teoksil. Palju on teha, kui jõulud tulla saavad. Ees seisab ka ühel üritusel osalemine. Täna tõime juurde veel ühe kitse nimega Ulla. Kuna ilmad sellised sombused, siis pilti pole teinud. Ootame, kui ilm selleks soodne. 

Saime uue interneti bloki ja nett nüüd hoopis hulga kiirem. Täna vedasin hobustele terve silo rulli ette, et las nosivad. Oiii, milline rõõm nende poolt. Kus visati tagumikke õhku ja traktori järel ikka päris kiire galopiga järgi lidusid. Tegelesin veel noorte hobustega, sai ka koertele dressuuri tehtud. Püüan koertele selgeks teha, et mina olen boss, igale poole, isegi majja sisenemisel peavad mind enne laskma. Nordik kipub vägisi jalge vahelt enese läbi suruma. Ja ma pean teise iga kord viimaseks tagasi ajama. 

Eelmise aasta meenutus.

Seb ülekäiguraja ületamine.

EX VIRTUTE NOBILITAS COEPIT

...Voorusest algab õilsus... Dio Cassius.
On inimesi, kes leiavad, et peab kedagi maha tegema ning süüdistama inimesi avalikult ebainimliku väljendusfraasidega... mina nimetan seda paadialuste sõnavaraks. Mõned lausa kasutavad manipulatsioon lauslollusi.  Kuid kõigele saabub ükskord omahind...
Viimane öö mingit tuult, kuid päris sügishullutormi veel pole näidanud. Igal juhul metsast läbi sõites ei olnud märgata, et puid massiliselt maas oleks olnud. Super lahe, pean tunnistama, eelmise nädala kuldiga kohtumist natuke hirmutavaks. Nordik ehmatas kuldi kuskil raiesmikult ülesse. Ja muidugi koer tulistvalu minu suunas jooksma ning puges suure hirmuga mu selja taha, märkasin suurt röhkivat siga 1,5 m kaugusel endast rajal. Päästsin rihma otsast Pipi, kes õnneks ei rünnanud, kuid haukumise saatel pani sea korraks seisma ning mõtlema. Ja siis alustasin mina oma korda koerte julgustamisega ehk siis hassetasin koeri seale peale jooksma. Kuid õnneks koerte kisa ja lisaks minu hääl vist kohutasid tolle isendi põgenema, kuulsin veel temast, kui ta eemaldus koerte kisa kannul ise valjult oma arvamust röhkimisega avaldades. Olles siis seaga kohtumisest toibunud, kutsusin koerad enda juurde ning jätkasime jalutamisteekonda. Tol õhtul sai oma 5 km maha kõmbitud. Mõnna ja päris julge tunne on olla saadetud nelja koera poolt. 
Yess saan oma pisikesele kitsetüdrukule veel seltsilise, nii et saan poisi oma emale ära transada. Ja ongi pandud algus jälle kitsekasvatusele.... Olen vist häppy tundes...

Nüüd mil aasta 2015 hakkab lõpusirgele jõudma, tuli mõte jagada väheke oma mälestustest oma lähedaste helgemaid-põnevaid tegemisi. 

Lugu ise leidis aset aastal 1989 ja muidugi novembrikuus. Kell 2 öösel mina ärkvel, tuba valgustas Lasnamäe tänavalgustuse kuma (3km kauguselt), tulekuma asetses uksepiidast üleval pool. Kuid korraga märkasin huvitavaid vilkuvaid taskulambile omase ringikujulise valguslaike uksele langemas. Imestasin ning uudishimu ajas ülesse ja aknast välja vaatama. Tundus olukord kahtlane ja neid tulukesi vilkumas põõsa taga päris mitmeid. Äratasin vana-vanaema, kes pobises läbi une, et kobigu ma magama, et näen viirastusi. Kuid mu süda ei andnud rahu, läksin ajasin omakorda vanaisa ülesse ja kutsusin vaatama. Kes tegi sama järelduse, milles minagi oletusi jõudsin teha. Kauguse, kus need tulukesed liikusid ei olnud majast kaugemal, kui 100 m kaugusel lauavirna taga. Vanaisa ajas onu A. ülesse ,vanaisa ei lubanud koeri õue lasta. Kuna viimane haaras tulirelva. Niikui lülitati suur õuetuli, kostus jõepoolt postkasti suunas sõitva suure masina häält. Ja onu A. käivitas juba Fillist ning hetkel teadmata marki massin tuledeta tegi korraks peatuse postkasti juures ja sõit jätkus edasi. Seni kuni kodused mehed oma fillisega hoovist välja manööverdasid oli auto koos tundmatutega kadunud. Kuid onu vilumused (kiirabis töötamisest) autoga kiirendust tehes jõuti ka jälitavale, millele siis vanaisa paar lasku jahirelvast tagumisse paremasse rehvi lasti. Mille tõttu auto juhitavuse kaotas ja täiskäigul kraavi kaldus. Kuid lõpp-pilt, juhikabiinist oli välja hüpanud sõjaväe riietuses oma 8 meest ning lippasid, kuis jaksasid kuhu keegi oskas. Rohkemaks tagaajamiseks vanaisa enam ei viitsinud, kirjutas autonumbri ülesse ning sama päeva hommikul sõit päälinna ja kõrgemasse ministeeriumi, mis tegeles sõjaväe korraldamisega.      

 Anda ülesse noorsõdurite toimetused tema talu ümbruses. Tol hommikul ei uurinud, keegi kas miskit varastatud oli. See selgus aga mõni päev hiljem.

Nädal hiljem ilmus hoovi sõjaväe värvides kongiga masin ei mäleta marki (tean, et mingi vene oma). Kõige pealt astus kabiinist hoovi kõrgemat auastet omav sõjaväe boss, kes siis jagas käskluse sohvrile, kes  läks kongi taha ja avas ukse ning sealt vupsas hoovile 8 tavalist rohelist noort vene sõjaväe mundrit kandvad paguniteta sõdurid. Major rivistas poisid ülesse ning vene keelsete käskluste saatel palusid poisid vanaisa käest vabandust. Pärast sellist tseremooniaalset vabanduse palumist, jooksis üks noortest sõduritest auto taha veelkord ning siis tõsteti maha juba neli suurt velgedel rehvid. Mille üle oli meil muidugi kõigil üllatus. Vanaisa mainis pärast varguse avalikuks tulemist, et selle oli hoopis ära unustanud, et kontrollida, et mida need noblikud tegid. 

Miks selline asi juhtus, lihtsalt tol aastal 1989 aasta kevadel toodi tööbati sõdurid ehitama Ülemiste-Muuga ja Muuga-Lagedi kaubarongide raudteed. Ja loodi Lagedi raudtee jaama lähedusse Sommerlingi sohvoosi kasutuses olevale põllumaale sõjaväe osa. Ja kuhu siis paigutati üle liiduvabariigi kokku korjatud erirahvustest noorsõdurite tööbati väeosa. Oi nende kohaolu tekitas palju paksu pahandusi, kuna kiputi palju eirama kontrolli ja korraldusi, siis öösiti käidi vargil ja eks oli ka muid pahandusi. 
 Ja ühtlasi ehitatid teine viadukt, eraldamaks ja muuta võimatuks pikaks järjekorraks ülesõidule. Viadukt asub enne Leningradi mnt. peale sõitmist. Kõige pealt on Lagedi viadukt.

 Olen selle raudtee ehitust näinud ja nii mõneskis olukorras käe rusikasse keeranud ja mõttes lugenud 10, et kas virutan või kaob...       
Kogu mu lapsepõlv on elatud Lagedi ja Lasnamäe piirkonnas. Muidugi on veel huvitavaid seikasid, kirjutan neid mis hetkel meenuvad ja aeg-ajalt jälle ennast meelde tuletavad.

Homo locum ornat, non homien locus.

..selgitus pealkirjale, ,,Inimene kaunistab kohta, mitte koht inimest, s.t. tugev inimene saab hakkama igal pool", võrratu mõttetera ja ladina keeleski ei kostu kehvemini.

Millest alustada kohe raske, kui täna hommikul ärkasin, täitis hinge positiivsuse mägi kõigi varjude ja takistustega. Asusin purema tütrele probleeme valmistanud kodutöö kallale. Tundus sisukas ja mind huvitava valdkonnaga õppeaine olema. Kuid oleks tahtnud rohkem süveneda ja aidata koolitöö lõpuni teha, kuid aeg surus peale ning miskit pidi kooli minema.

Mida tahan öelda selle mõtteteraga, tihti, kui mõttesse tulevad allaandmise plaanid, tuleks rääkida kellegile ... rääkida... ja veelkord rääkida... leidub siis ka inimene, kes aitab. 

Minu minek aastal 1991 Kuremaa ST (siis veel oli sohvoostehnikum ja kui ma kooli lõpetasin 1993 aasta juunis, kandis kool nimetust Põllumajandustehnikum). Esimesed 6 kuud oli mu õpingutes ikka päris suured kukkumised. Kaalusin koolist isegi lahkumist, kuid direktor ja klassijuhatajaga vestlused aitasid ära hoida hullema. (direktoriks oli tol ajal Andrus Kompus ja klassijuhatajaks Mare Kolberg) klassijuhatajaga olen suhelnud nii mõnedki korrad telefonitsi.

 Läksin direktorilt pabereid küsima, et lahkuda koolist, kuid tema kategooriline ei ehmatas mind ikka päris hullult ära. Kutsus teine veel klassijuhataja veel vestlusse, et teada saada minu sees peituvatest probleemijuurtest. Ja mis ime pärast seda vestlust muutus ka mu õpingute tulemused positiivsemaks. Ja olen siiani tänulik nendele inimestele, kes tol korral takistasid asja pooleli jätma. Ja muidugi on veel neid inimesi, kellele olen tänulik, kelle abil olen elus palju korda saatnud. 

Tean, et ees ootab veel mitmeid häid aastaid, kus midagi saavutada. Kasvõi see, et tehtud nüüd RK eksam. 

Ja ongi novembri viimane kuupäev. Yeeh 30. november. Ja homme on algamas detsember ehk siis aasta viimane kuu. Lõplikult annan aru aasta viimasel päeval  aasta rahulolust ja puudustest. 

Täna on raske alustada, kui sisemine hing rõkkab ja hõiskab rõõmust ja õnnest, siis mõttetes mõlgutan häid sõpru ja tegijaid muremõtetega. Kui ühel inimesele sai teatavaks, et omab kaugele arenenud rasketüvevormiga vähkkasvajat, mis eeldab selle nimetuse nimetamisel, et inimesel pole enam kaua elada jäänud. Sellise mõtte mõlgutusel aga kurbus hinge pugemas.Üsna töökas mitte suitsetaja inimene..lihtsalt sõnatuks võtab. Kuigi ma ei tohiks teise inimese muret oma hinge võtta, aga ma ei saa jääda ükskõikseks. 

Või võtan järgmiseks inimese, keda tunnen juba aastaid ning on vallas ja kaugemal tuntud koduloolane... kes kaotas oma eaka ema... Mõistan tema olukorda...  Kuid kurbus mõeldes hetkel inimesele, keda tean valdab abituse, samas soov, millegagi aidata. Kuid peale surutud abi ei ole, vaid see kui tullakse küsima. Vahel peab ka ise pakkuma...