Eilne ilm oli vahelduseks super. Linnas käik oli nagu lepase reega. Liiklesin jällegi rattal ehk siis ajasin omi asju rattaga. Valmistusin väga põhjalikult, igat masti erkkollases toonis vestid ja kotikaitsed peale tõmmatud ning helkurlindid säärte ümber. Tiheda liiklusega tänavatel andis kinnitust, et olen vägagi märgatav. Seda lõiku oli vähe, kus kasutasin liikumiseks autoteed. Enamusest liigun ma väheke ohutumatel radadel, haljasaladel ja õuealadel. Tunnen linna päris hästi ja ei valmista probleeme liikumisega.     Ülekäiguradade ületamisel veendusin kindlalt, kas auto laseb mind enne või pean laskma autol oma sõiduteekonna lõpetama.
Otsisin ühte ametiasutust, kust pidin saama ühed olulised raamatud kätte. Olin imestunud, et Audentese spordikeskusel puuduvad tänavanumbrid, mille alusel kindlaks teha, kas otsitav koht on leitud või mitte.
Koerad korraldavad minu kodus oldud päevadel ikka korralikke haukumis tseremooniaid, kuid ma ei lase nende haukumisel ennast häirida. Ma ei saa lasta koertel dikteerida, et mida nemad tahavad. Nemad tahaksid vedada mind metsa, kui sellise äreva seltskonnaga metsa minek oleks kontroll ja juhtimine nende kasuks. Ja sellisel juhtimisel kaotan oma juhipositsiooni koerte silmis. Kõige pealt peavad neljajalgsed maha rahunema ja kannatlikuks jääma. Üle kõige lärmakas on Sofi, kes arvab, et tema lärmakus viib sihile. Vahel ikka väsitab tema pidev klähvimine ikka ära.

Lasin täna jällegi kaks isast merisiga ja ühe isase jänkupoisi kööki lahti. Milliseid rõõmuhüppeid ja nuhkimis operatsioone toaloomad korraldasid. Kui käisin kohvi endale valmistamas, siis iga kord kohe kõpsti juures ja kahe jala peale tõusmisega oma uudishimust teada andsid.

Uute asukate kohanemisest.

Eelmine nädal sai toodud uued sarvedega tegelased, kes esimesed päevad sõna tõsises mõttes said trauma koduvahetusest. Tekkis peitu pugemise soov, mida nad ka tegid. Pidin sokk-looma emale pühapäeval viima, kuid jätsin selle sõidu ära. Ei tahtnud kitsekesele  teist kohest traumat tekitada, kuna siis oleks usalduse võitmine veel raskemini ületatav olnud. Seks puhuks oleks kitsekene üksi jäänud, tegelik mõte on selline, et kitseke harjuks ära kabjalistega ja kabjalised jälle kitsekesega. Olles hobused ööseks veel sisse lasknud, siis see veel rohkem ehmatas. Lausa šokk oli niisugune, et ei juletud isegi sööma hakata. Täna oli juba lugu selline, et kitseke Tuti tunneb juba suurt huvi kabjaliste vastu. Oli isegi oma pea sulust välja upitanud ning mökitas teavitamiseks, et tema tahab vett.
Hetkel ongi nii, et mil lumi ja külm saabus. Nüüd rohkem tööd ka kodus. Söödavedu, voolikute sulatamine ning toasoojas hoidmine. Pool hommikut kulub loomade söötmise-toimetamisele. Üle poole kuu oleme heinasöödal hobuseid hoidnud, see nädal lisasime heinasöödale silo, mis sai toodud viimane pühapäev lahtisena traktori kärus. Vedada ei riski tervet rulli korraga mööda maad.    
Õnneks Testu sai juba esimeste kehvade ilmadega teki selga ja nüüd on selline peategelane söödaplatsi üle, et keegi peale tema lihase poja ei tohi keegi söödakuhjast nosida.
Tervet rullli  kohe neile hobutegelastele ette anda ei soovi. Hoiaks esialgu seda teed, tiba kokkuhoidlikumalt, kuna loomad ei oska korrektselt süüa. Olen ka mõelnud söödavõrku osta, et pakkida võrkudesse ja ülesse riputada või rajada varjualused, kus siis traktoriga alt läbi sõita ja panna võrk ümber. Mõtteid on palju ja paljuski hoiab mõtteid teoks tegemast tagasi piiratud ressursid ja meessoo abiväe vähesus.
 

Milleks on elus vajalikud katsumused või probleemid?

Jällegi tabas üks ebameeldiv teema... Küsisin ja teab mitmendat korda endalt... miks just nüüd jälle ja ühe sama lapsega...
Laskudes probleemi põhjusesse... kui hakkaks kõike selle aasta jamasid siia kirja panema. Ma ei tee seda... Püüan leida mingi lahenduse hetkeprobleemile... Iga teema mis kajastub nuti telefoni pärast, siis minu usk sellisesse leiutisse on null. Ise kasutan nuppudega lihtsa variandiga mobiili. Ei mingit puutetundlikust ega pole ka probleemi, et mingi lisa äpi kuskilt alla peaks laadima. Naljakas nagu mingi tulnukate maailm täiega. Muidugi nuti telefon annab teatud mugavusi, kes kasutab gps-i seadmena või veel politsei asukoha määrajana või veel teab mis veel. Muidugi mugavus maksab  ja sellega kaasneb ka teatud vastutus, et seade tehniliselt töötaks jne.
Olgu, kuidas on mure närimas, kuid õnneks kolm vaba päeva annab võimaluse ka sellele probleemile lahenduse leidma. See ju aktiivsete emmede teema, kellele antud elus üsna mitmeid rolle kanda... Muigan juba endamisi... Lohutan ennast selle teadmisega, et saame hakkama ja hetkel mil noor inimene koolis ametit õppimas on. Ei tahaks, et koolitee ka pooleli jääks. Elus ei saa jääda probleemidesse kinni. Kui hetkel tundub, et kuidagi ei saa, siis peab asjal natuke laagerduda laskma. Tihti tulevad asjadele  lahendused, kui olen jaganud või suhelnud inimestega. Ja neilt siis vastavad suunad ning juhised kelle poole pöörduda. 
Olgu see selleks, olen siin omi muremõtteid keerutanud, peab edasi minema, mitte probleemidega maadlema.   

Millest alustada... Hea meel, et pere terviklikult koos. Sajab lörtsi, jehh kurb, et selline mudamöll ümber valitsemas oleks võinud pinnaski tiba külmunud olla. Mis teha, kas kliimasoojenemine või teab mis ilmatont seda ilmaga susserdab-vusserdab. Järgmise aasta kevadel jälle võimaluste piirides killustikku tellima. 
Käisime tegime ära Rohelise Kaardi eksami... mõte on tulevikus siduda rohkem ratsaspordiga, loomateraapiaga jne. Tänusõnad Maiele, hea meel, et ilmaga vedas. Kuid see on esimene samm, ratsutamistreeneri kutse omandamiseks. 
Viimastel päevadel on suhtlemist olnud Eesti Matkaliidu tegevjuhiga, kuna olen läbinud mitmeid täiendkoolitusi, et tõsta taset matkajuht-treeneri kutses. Viimati pettusin kevadel, kui olin registreerinud mai lõpus eksamile ja saada nädal enne eksamikuupäeva, et sobivat arvu inimesi kokku ei saadud ja eksam jäetakse ära. Juba teine aasta... Täna ja homme toimub Tuksis Matkajuhtide iga aastane aastalõpu kokkutulek. Alguses plaanisin ka, kuid tekkis teine plaan, mõte ära teha Roheline kaart. 
Nüüd võtan plaani ära vahetada aretusühigu kuulumise. EHS-ist üle kolida teise, kus miskit toimub ja arvestatakse võrdselt. Ja ei tülitseta.
Hämmastav, et nümfkakaduud meil nii vaiksed linnud, võrreldes viirpapagoidega. 
Tänagi viisin koerad pikale jalutuskäigule. Hobustel lebo aeg. 
Majapidamine täienes kahe sarvilise olendiga. Ühe kitse ja tema vennast sokuga. Tulevikus plaan jälle, kui ükskord püsivalt koduseks jään, siis ühte koma teist teha. Lahe tunne saatmas...

Kallab ja kallab... Täna miskit õues tehtud, vedasin Nordiku territooriumile väheke liiva ja eelmise nädala lõpus sai valmis kuut Joeli kätetööna. Yesss... koerad nautisid värske heina peal olemist öösel. Ka Nordik teadis, et kuut on tema jaoks. Soojustatud seinad, viimane talv lammutas ta ikka korralikult. Augustiks oli kuudist ainult varemed järgi.
Olen hämmingus, kui palju oli sellel koeral  jaksu lammutada. Kui me ta tõime jaanuaris ja proovisime esimest ööd toas veeta, siis osutus lootusetuks. Nordiku arusaamine oli selline, et kui inimene on lähedal siis peab temaga tegelema. Pool ööd suutsin temaga olla, siis tahe ikka und silmale saada. Pidasin targemaks koer hoopis õue saata, teiste juurde. Las otsib ise tegevust ning õpib rahunema. Nojah läks alles mürgliks... arvasin, et ega hommikuks maja enam meie ümber pole. Igalt poolt prooviti hambaid sisse lüüa.
Hommikul ootas lõbusa-rõõmsa ilmeline  Nordik ukse taga teiste koertega. Ja kohe karglemine lahti. Kõige rohkem said kannatada tema kohmakast karglemisest teised koerad. Ta ei ole nii osav akrobaat, kui Lara oli. Nimetus konn vorsti vabrikus...
Õues avanes siis tõeline pilt Nordiku kangelastegudest... Ta oli vedanud kõik hoovi peale laiali ja teritanud korralikult hambaid. Kohati oli mõned esemed nii hekseldatud, et isegi tükke andis koristada. Selline käitumine on probleem. Kuid andsime andeks ja kuna tegu veel pubekaeas isase linnukoeraga. Arvestasime tema  pahedega ja alustasime ümber korrigeerimisi kasvatuse läbi.
Kuid nüüd mil ta oskab rahuneda ja oskab oodata ja vaadata otsa, et olla valmis inimesega koostööks. Tänagi imestasin, kui andsin täna talle esimesena söögi ette, milline tänu koerast pärast voolas. Pärast oli suuteline vaatama, kui teised koerad kordamööda toidukaussi jagasid. Pidev tegelus koeraga valmistab hiljem rahulolu ja soov edasi koolitada.
Eile õhtul lasime siis naissoost närilised toa peale vabadusse. Ooo jaa naissoost merisead on tsipake paksukesed ja vaatlemisel ka natuke lotti lõua alla kasvatanud.
Auto valmistab muret, avastasin eile ühe probleemi kapoti alla kiigates, eks järgmine kuu jälle kindel sõit teenindusse. Tundub, et pean hakkama kaaluma uue massina soetamisele. Liiga tihti käib see teeninduse külastamine ja alla 200 euro enam kulutused ei piirdu. Eile jättis süütepooli viperuse tõttu mind jällegi rumalasse olukorda... jama kohe... Endal on ebamugav kuskil seista ja oodata, millal auto soostub käivituda.

Tänane päev on möödunud piisavalt tegevuses, pole  vaba aega nautida olnud. Ajasin need asjad korda, mis ma olin reedel unustanud. Muidugi mu valvelolekut ning tähelepanu teravaks tõmbas üks kahtlane valge kaubik reedel  naabrimehe lambaaia ääres. Helistasin enne, kas naaber ise on oma karjaaia juures. Selgus kõnest, et teda ennast kodus polegi. Võtsin koerad ja alustasin sammumist tolle kaubiku suunas. Kuid nii ta liikvele läks ja suund võeti ,,Leningradi maanteele". Lootsin ning jätkasin tegevust õues, et järsku on uudishimu nii suur, et see tagasi tuleb. Kuid kahe tunni jooksul massinat tagasi ei ilmunud. Teavitasin koduseid ja lähedal olevaid naabreid, kes liigub ja tähelepanu erksana hoidmas. Praegusel ajal igasuguseid kelme liikvel.
Täna olin vihast läbi-lõhki keemas... üks inimene ajab päevast päeva oma laisklemisega ikka hinge täis, pidevalt leida teine nutika tagant voodist.  Teisel väga muretu elu, ei mingit vastutust mitte millegi ega kellegi ees. Kuidas saab olla üks täiskristlasest meesoo esindaja muretu...?
Ostsin diiselõli, diiselkütet, uue sisekummi 9,00 traka esirehvile + 16 eurot sisekummi paigaldus rehvitöökojas. Võtab sõnatuks...
Valmistun siloveoks, kuna täna vedama ei saa, koorem puid läbi vaja saagida ja ratas traktorile alla panna vaja. Pool koormast saagisin ära, kuna nahk märjaks sai, siis lõpetasin. 
Eelmine nädal ju kolmpäevast reedeni pisut haige olnud, siis veel üle pingutada ka ei saa. Mõned päevad veel käheda häälega ehk siis igapäev ise häälega olnud.
Eelmise nädala reede vara hommikul kraadisin temperatuuri, siis sain 37,5. Katsetasin kolme kruusi täie mustasõstramahlaga, kuid higistama ei ajanud isegi üks lahustatud tablett kruusitäie veega.
Kõige paremini higi voolama võttis hobuseid karjamaale lastes ja neid taga ajades. Kuna nad keeldusid aeda minemast. Ajamisel koerte abile lootmine on ka väike, sest hobused lihtsalt ei tee haukuvatest koertest välja. Püüa ajada neid kuidas tahad, on  nagu kabjalistele lust ja lillepidu.

Mõnus novembrikuu... Tegin eile väikse selektsiooni, mida vaja osta loomadele-lindudele ja mida võib veel kulutusteks nimetada. Vaja on tagavara lakukivide portsjon. Lisa vilja ei tee paha, saab jõulud ja uue aasta kenasti vastu võtta. Mõned ussikuurid hobustele... loetelu päris pikk. Kui rahasse kõik kulutused ümber arvestada, saab kenake summa. Isase koera kastreerimine ... ehh on asju ja mõtted rahaasjade ümber tõstab piisavalt karvad turri. Õnneks on seda nigelat aega, mil sissetulekud piirduvad mõne rahatähega. Peab olema tänulik kõige eest, et oleme siiani hästi hakkama saanud. Heinakvaliteet tänavu on minu meelest mitte eriti hea tolmab palju. Eelnevalt peame hobustele heina tuulutama ja siis veega üle piserdama. Silo pole veel proovinud, kuna ilmad hetkel soojad, ei ole veel katsetanud silokvaliteeti.
Eile maadlesin enda mugavuse mahasurumisega. Üks osa minust soovis väga minna kohalikku raamatukokku autoga, kuid teine osa minust oli valmis rattal liiklema. Ja surusin läbi hammaste oma olukorras siiski ratta teema. Mõtlesin, et katsetan lühemat otseteed, millest osa RMK tänavu suvel parandas killustikkattega teeks. Harjumatu tee massiivi näha väiksema metsaala kvartraatides, kuid mis teha, kui Euro nõuded metsamajanduskavaga selliselt ette nähtud.
Täna olin täiega valmis rattasadulasse istuma tegema pikema ringi kohalikku valla raamatukokku. Jee võit enda üle on kõige magusam.
Eile õhtul keeldus üks nümfidest puuri minemast. Proovisin teist meelitades hea paremaga, tema aga kallutas pead ja avas noka nii nagu inimesena liigutame suud. Tema omakorda matkis kõike minu liigutusi. Muidugi see on armas, kuid tudile tema ei soovinud kuidagi moodi minna. Mitmeid kordi lendas viirude puurile. Ja kohe tagasi... Ja iga kord kui suhtlesin turritas pealael oma tutti ning liigutas nokka. Suhtlesime vastastikku läbi mitmete märkide-kehakeeles. Tundus, et jutt kummagini siiski ei jõudnud. Kui toa pimedaks ja taskulampi kasutades aitasime nümfil ka selle õige tee puuri leida.
Öösel tegid koerad korralikult lärmi, korra kiikasin õue. Kuid mis ma ikka oletada oskasin, et naabrimees jälle purjune ning jalutab öises metsas. Koerad panid tähele ja millegi pärast ei kannata nad teda mitte üks teps.