Pean väga koertest lugu, mis sellest, et pime ja midagi näha pole, aga kui mõni hobune ringi kappab. Antakse kohe teada, peab ju veenduma, milles asi, miks koerad ikka hauguvad. Ja kui naabri omad ei haugu, siis on probleem ikka oma majapidamises. Hästi kasvanud inimesega kokku, koerad oskavad suhelda. Niisama koerad mul juba ei haugu.
Ja mis siis toimus, Lips oli enese vabaks saanud ja mängis jälle inglit (lihtsalt üle aia lennanud, nii et see terveks jäi). Ja karjamaal märade keskel mängis täkku. Õnneks seekord leivakott (koos sisuga) aitas mul siis tolle poisikese lõpuks kätte saada. Panin sisse, mine võta kinni, millega  võib hakkama saada.

Sõnnik veetud. Kahe kliendi tellimus täidetud. Pidin paar päev mg ja ca tarbima. Muidu lihtsalt enam väsimusest jagu ei oleks saanud. Keha probleeme tuleb jälgida, ehk siis osata kuulata, mida keha räägib. 

Imestasin, et peale viskamiseks kulub 3 tundi ja maha laadimiseks kõigest pool tundi. Miks see nii on, kuigi sõnnik ise on peenike ja kerge. Raske on seda hargiga peale loopida, kasutasin kärru vedamiseks ämbrit.

Metsa heinamaal lepavõsaga sõda pidamas, kuid enamus veel alles ning see tähendab, et ees seisab tõeline töö. Võsa on nii tihe ja peenike, et tegelikult natuke tüütu. Vajan kiini peenikese võsa maha võtmiseks. 

Täna sai ka trenni tehtud, tegelikult lastele. Novembris - detsembris olen osalemas treenerite psühholoogia alasel koolitusel. Ootan seda.

Sain teada, et saan osavõtta koerateraapia eksamist.

                                                                       Siilionu Feliks.

                                                                     Pekingi part Piilu.

                                                                 Aade ja Teeba hüppetrenn.

                                                             Esimene öökülm. Sügis saabus.

                                                               Minu õiteilu selleks aastaks läbi.

                                                                       Meie metsahobused.

Nüüd siis poiss rõõmudeta ja muidugi meil rahu majas. Kui olin eelnevalt tööd teinud, pakkunud täkuna teda nii siia kui sinna. Keegi ei tundnud tema kui täku vastu huvi. Ja nüüd johaidii, oleks pidanud täkuks jätma. Ühes kohas öeldi, et jah nemad nii kõrgeid loomi aretuses ei kasuta. Ja üsna mitmed hobusekasvatajad soovitasid ruunata. Ja nüüd jah, mul eriti suuri plaane, karja suurendamiseks pole. Eelkõige maade kasutus piirab hobuste arvu suurendamist ning ma ise pole veel ,,hobuhullusele" maad andmas.

Kui palju on neid, kes degusteerivad loomatoite? Või uurivad, mida  sisaldavad? Tavaliselt need, kelle loomadel on tegemist mõne toiduaine talumatus.  Mina uurin ka ja on tekkinud kogemuste pagas, millist toitu soetada. Miks mu mõtted sellele läksid. Siilionu, kes meil toas vabalt elab, annan talle öö tundideks süüa. Olen proovinud mitmeid konserve, mitmeid firmade roogasid, mis võiks talle maitseda. Ei saa öelda, et poest ostes peab teine kord kliiniku müüjale vastu tulema ja ostma just selle, mis odavalt müüa. Siilil ju oma maitse ning imestan, et loomadele ei soovita pidevalt toite vahetada. Siilionu on lahe tegelane, oleme leiutanud juba variante, et oma pesakasti püsima saada, kuid juba on tekkinud tunne, et lausa lendama õppinud ning hommikuks ainult tühi pesa. 
Kutsikas kasvab, collidega seee värk. Iga toit ei sobi. Imestan, et kõik peab olema kohe ja värske ning peab saama teiste koerte suhtes kehtestada. Toas katsetasin, ei söö ning nurub õue. Õues kohe läheb ja uriseb ning paneb vanemad koerad enda ees taanduma. Mis teha, juba teab, et on kuninga staatuses...
Tellitud on kaks põka kärutäit sõnnikut, kuid ei viitsi vinnata. Isegi raha teenimine ei tekita kohe isu sõnniku peale laadimisel. Muigan enda sees peituvat mõtet, kas teist lihtsamat moodust pole, kuidas sõnnik kärusse peale veereks.  
Jahedad ilmad on tekitanud ka söögisus muudatused, isu millegi rasvasema suutäie järele...