Minu arust väga armas see merisea poeg, hetkel ei tea mis soost ning seega pole veel õiget nime leidnud. Hetkel nimeks Pigi-Vigi Panda, lihtsalt oma värvide pärast.

Nii vähe, kui meil on, kuid üks sõbralik sulepere mida veel tahta.

Ainus meessoost part Piilu, kes võeti kevadel perre, et too hävitaks tigusid ja pere ei soovinud teda omale lihaks. Siis helistati mulle, kus siis mainisin, et ega minagi raatsi neid lihaks teha. Kuna endal parti ei olnud, siis pardil oli veel selline lugu, kus põetas koera hammaste vahele jäänud musta värvi kana, kes siis tema armsa hoolimise läbi terveks sai. Siis kana pärast tervistumist õrrele ronimist muutus pardipapa kurvaks, kuid nüüd mil tõin kaks kana ja ühe kuke selgus, et too Piilu võttis neid veel nagu omasuguseid. Mõnusa tatsuva sammuga õues liikudes seikleb kanakarja järel.

Hommikud on tõsiselt raskustega seotud, kuna koerakari tormab tormilist hommikutervitust mulle jagama. Muidugi võtan vastu. Sass ja Lara on need, kes hüppavad najale. Õnneks Pipi ja Sofie on siiski tasakaalukamad ja teavad niigi, et tähelepanu võitmiseks ei pea tingimatta hüplema ega karglema. Piisab istuma jäämisest... eks olen neid püüdnud õpetada. Hetkel koolitan koeri hoovis mitte kaevama, see on lihtsamast lihtne, ka lastele jagasin näpunäideteks, et kui on näha koeri aiamaal ja põõsaste vahel, tuleb öelda käsklus ,,ei tohi".Kompost hunniku olid nad kapitaalselt laiali kaevanud. Mitu suurt auku haigutas siis komposti hunnikus.
Mu hirm eesseisvatest ilma muutustest oli asjatu Lara osas. Üks põhjus miks vahepeal kaalusin teda ära anda oligi tema karvastiku lühiksuses. Ilmakehvsus hoiab Larat rohkem jalutuskäikudel inimese lähedale. Tema iseloomu omdauseks on selline joon, et kuskil miskit uut ja huvitavat, siis kippus seda oma moel alt ja pealt takseerima. Ja kui jalutamas käisime, kadus silmapiirilt ja ilmus alati, kui juba kodus olin. Peangi plaani, et Larat matkadele ma kaasa võtma ei hakka. Kuna mulle ei meeldi koera pikaks ajaks kaduma jäämine. 
Püsivalt jätkame Lara koolitust kanajahist loobumiseks. Õnneks on tema usaldamatus on lühiajaline, siis kui oleme teda kinni püüdnud, siis järgmisel hetkel, kui laseme vabaks on õnnelik. Lõpuks on okei. Mängisin eile Sassuga, kui Lara siseruumides kinni ning Laura hoidis Sofiet kinni. Kuna Sohvi ei lase korralikult mängule pühenduda, kipub ründama ja haiget tegema. Imestan Sassu pehmust ja õrna olekut.
Järgmine nädal jälle saepuru vedama, et saaks hobustepidamise ruumi mõnusakd. Millegi pärast toob saepuru hobuse iseloomuliku lõhna esile. Mulle meeldib, naudin seda nii kodune tunne.

Eile palusin lastel Lara kinni püüda, kuna minul teda ei õnnestunud ja kui ma ise ta lõpuks kätte sain. Mõistsin, et minu püüdmine ei ole see, mis võiks tekitada koeras sügava usalduse. 
Õnneks täna hommikune rituaal tervituseks oli olemas ja eile kaduma läinud usaldus täna siis taastunud = õnneks.  
Päevast päeva arutlen endamisi ja lastega just Lara teema ümber. Vahel saab mõistus otsa, siis lasen ajal oma töö teha. Kasutan kirjandust koera hingeeluga tuvtumiseks. Kahju, et Eestis pole antud välja jahikoerte omadusi kajastavad erinevate karakter tüüpi koerte iseloomuprobleemidest.
Kunagi T.Toometi kliinkus praktiseerides veti oskuste omandamisel, oli mul võimalus lugeda Soome - ja inglis keelseid raamatuid porbleemsete käitumishälvete koertega tegelemiseks. Hetkel vajaks neid raamatuid. 
Miks on mul vaja Lara rihma otsa saada? Tahtsin kanu õue lasta ja Lara omapäi käimisi natuke reguleerida ja katsetada minu ja koera vahelist usalduslikku sidet. Side pole veel eriti tugev, teine asi mängib siin rolli veel koera vanus. Ei ole veel aastane, oletan, et osa käitumisest jääbki koerale külge ehk mõtlesn, mingi osa % argusest. Võib olla 2-e aastaseks saades muutub paljugi, kuid ma ei tee ennatlikke järeldusi. Kui ma aktiivselt tegelen koeraga võib juhtuda imesid. 
Püüan leida jätkuvalt leid mingit hingelist sidet, mis lähendaks Laraga eriliselt. Ühtepidi olen tänulik ühele loomaarstile nõuande eest.

Lähenemas koolivaheaeg, nejal teismelisel on tekkinud sügisväsimus. Plaanisin võtta tasuta rtasatunnid, aga lapsed palusid mul mõtte maha matta. Kahju, kuid arvestan laste poolse mõttega. Ise oleksin valmis aktiivseks tegevuseks kui ka lastele pühenduma. Kuid teades mis kaaneb tasuta trennide läbi viimisega. Rohkem reaalset tööd lastega. Tasuta saamise korrala arvavad tihti võõrad lapsed, et neil on koha peal ka õigus söögile. Seda keegi ei arvesta, et aeg trenniks, kulutan aega hobuste ettevalmistuseks, siis suhtlus lastega ja pidev tähelepanu võõrastel lastel, teada tuntud tõde võõrastega juhtub ika miskit. Nii ma mõistan oma laste seisukohta. Ja koju ei kiirusta keegi... oh jah jälle meenuvad vanad ajad. Missuguseks kujunes elu kui kohalikud lapsed arvasid, et kui miski tasuta, siis peab selle sees ka süüa saama. Söök söögiks, kuid ajakulu selle valmistamiseks ning osad lapsed lausa kohe nõuavad süüa. 
Üks hea näide eelmise aasta kooliprogrammis ratsutamise tunniga. Olles hetkel alustanud trennid ponide saduldamisega ja juhtisin laste tähelepanu olulistele asjadele, kui üks laps hakkas nõudma süüa. Kuidas pean mina käituma ,, ütlesin selleks on oma aeg ja enne õpime". Osade lastega tekkis see probleem ,,mugavus" oodati, et sõidana utoga lausa koju ja toon nad trenni, sest 2,5 km leiti liiga pikk ma jalutamiseks olema.... mida teha kas on mul mõtet rabeleda, kui kodus tööd kuhjaga. Hobustele pühendudes tahaks jõuda ikka oluliste asjadega ühele poole. 
Arvan, et kodus on paljudele lastele jäetud rääkimatta, et kui palju nõuab üks tegevus ühele loomale. Olgu siis tegemis lemmiklooma küüliku, koera, kassi või muu sulelise või karvasega, kui mina pean veel lapsi sõidutama trenni.. see on väga naljakas. 
Kui mina käisin ratsutamistrennis, siis vahemaa trenni minekuks oli mul 8 km üks ots. Ja mul polnud oluline, kui pikk, set soov hobustega tegeleda oli suur. Ja nüüd kuulata lapsi ja mõelda... kurvaks teeb, et vanemad ei jaga seisukohti oma võsukestele, mis aitaks õppida lastel tekkima seisukohti ning vabanema teatud mugavustest, aga jah arvuti ja telekamängude maailm on muutnud lapsed mugavateks ... kurb tõde...

Mõtisklen päevast-päeva, et mis nõksuga õpetada Larale selgeks juurde tulemine. Kui mul oleks vaja kanade pärast ta kinni panna, siis ta nagu aimaks minu mõtteid nojah ei anna teine mulle kohe mitte üks raas kätte. Leiutab teine igat masti akrobaatilisi võtteid. Isegi mina nii kiirelt ei reageeri, kui Lara. Lara on pidevas valvelolekus. Muidu, kui metsa minek, siis on rõõmus ja annab kätte ning patsutada... Isegi maiuspala ei too teda minu juurde. Ja kiiremini saavad ta kätte lapsed. Sama taktikat kus tarkus peab ületama koera ligi tulemise, et saaks rihmast kinni haarata. Üldse olles teda jälginud, nimetan teda kokkuvõtvalt, et on ,,kass kes kõnnib oma pead" kui miski asi uudne, siis uudistab pikemalt, kui teised koerad. Alguses aralt lähenedes ennast pikaks venitades... üks näide, läksin viimane nädalavahetus pühapäev koertele jooksutrenni tegema. Ja tee ääres seisid silorullid, mille vastu Lara huvi ülesse näitas, alguses kaugel olles haukus, siis lähemal minnes ara seisakus lähenes, kuni niikaugele, kui ära suutis tabada, et tegelikult rumal on ta ise.  
Üks päev metsakarjamaal, haukus ühes suunas ja teised koerad kes minu juures istusid lõkke tule paistel eneseid soojendades esmasel haukumisel ei pööranud tähelepanu. Lõpuks Pipi läks siis uudistama. Mulle meenus, et raietöö tegemise käigus pandi raie ala tähistamiseks puna-valge lindid tähistama. Ja muidugi see lehvis tuule käes ning Lara jälle kohkunult haukus. Kui Pipi oli selle üle vaadanud ja Sohvi ja Sassu ei liigutanud. Ootasid juhi arvamuse ära. Koerte keha keel on ilmekas ja sõnadetagi seletatav. 
Üle pika aja tegelesin täku ja Anne-Maiga. Lõpuks ometi leidsin täkkudel kasutatavad päitsed ülesse. ...aga Herta rauad on veel hetkel kadunud. Kummaline on see, et vahel ununevad olulised asjad kergelt leitavatesse kohtadesse, aga millegi pärast ei tea kohe sinna vaadata. 

Eile suutsin siis viimaks sae ümbruse puhtaks saagida. Kevadel sai veetud ja mingil põhjusel jäid need saagimatta, eks sae rihm oli välja veninud ja seetõttu jäi töö soiku. 
Koertele olles jaganud igale ühele individuaalse kondi, mis söödi riismeteks. Muidugi Sass, kes ei talu jätkuvalt seda, et mina mitte midagi ei söö, käis ustavalt kannul kont risti lõugade vahel ning erilise niuksumisega tähelepanu tõmmates... mida see tähendab nõudis seda, et pean temaga konti jagama. Mind ajab tema selline käitumine tohutult naerma, mis teha pean pakutud vastu võtma ning särasilmne Sass õnneliku olemisega konti sööma jätta. Üks kõik milline pala tal ka pole käib mul temaga see jagamine. 
Peale lõunat arvasin veel, et annan koertele veel konte, kuid see oli viga. Tundus, et hommikul antud kondiportsjon andis kortele kõhutäite. Teise portsu iga peni maamulda mustadeks päevadeks poetasid. Tegin järelduse, et kondid parem toit kui krõbinad. Varemalt pole nagu nii tähele pannud.
Tegin siis üle pika aja Tõrasoosse matka. Läbides sellised kohad, Sihi sauna, Väiksema saun, Härma taluasukohast ( Hundilundi hoiuala hakkab siit), Hiilisin avalikult Kase ja Tojaka talu piiri mööda Lehtmetsa talu maadele... Lehtmetsa talu maade sisse jääb üks unustatud nimega suvila, kus üks inimene aastaringselt elamas ja kelle seltskonda toetab kolm suurt kaukaaslast... uhh jube mõelda olen korra 20 aastat tagasi ühel selliselt hammustada saanud. 
Ületades mitmed heinamaad (mitmel heinamaal on erinevad omanikud) õnneks olid need tehtud. Vahel on nii, et tegematta korral kasvab ainult nõgesemets. Heinamaadelt jõuda Rõkkalo külla. paremale hoidudes oleksin jõudnud Ihomale, kus vast nimetatud pererahvas   shoti mägiveisei kasvatavad. 
Möödusin Eestis tuntud Jaak Jürissoni kauni ilmelisest suvekodust. Ühtlasi olin jõudnud juba Metskülla. Kaunis soe, kirgas õhtupäike saatmas mind. Jätnud selja taha Vahemetsa laguneva talu algas mu tõeline unistuste matkatee. Arvasin, et too soine ala on suvise põuaga kuiv, kuid jah, vajusin ikka hobusega pea põlvist saadik sisse ja tundus, et keegi on proovinud seal isegi ATV-ga liigelda, kuid ebaõnn on tabanud. Võtsin jällegi abiks omad vanad kogemused tolle kohaga ... otsima peab kõvemat kandvat pinnast. Kõht kiskus tühjapoolseks ja teadmiste järgi otsisin ülesse vana talukoha, kus suur õunapuu aed kunagi olnud. Juba kaugelt tekitas ehmatuse suuremaks sirgunud metsanoorendik. Püüdsin meenutada aega , millal ma seal kandis viibisin. Ei olnud ühtegi ubinat ühelgil puul, arvata võib, et vaa linnud ja metsaloomad oma osa noolinud ning möödujale siis tühjad puualused jätnud.  Karitsa alla jõudnuna ületasin Valgu maantee ja võtsin paralleelselt suure maanteega nii 1 km kaugusel metsas mööda sihti Sobli suunas. 
Sobli alla jõudnuna ületasin veelkord Valgu maantee ja seekord võtsin suuna ületades Võerahansule kuuluva maheda heinamaa... kus seisis varitsuspukk metsloomade vaatluseks ja vist ka jahiks. Muidugi teekonna saatjaks oli mul Pipi, kelle abil lootsin nii mõnda metslooma kohata, kuid jah. Peale ühe kitse ei ühtegi hingelist. Ajalises mõttes juba videvikus, valgustas edasist teekonda koduni kuu. Jahedus kimbutas jalgu. Riietus oli parim, aga jalatsite osas jäi soovida. Siis kui päike veel taevalaotuses võis spordijalatsitega täitsa sadulas olla, aga viimane lõpp 2 km jalutasin juba jala, et tallad väga ära ei külmetaks. Kunagi jäin ühe autoga jäälomppi kinni ja tollest hetkest saadik ei kannata jalad eriti jahedaid temperatuure. 
Teeba käitus ideaalselt, kohati tekkisid probleemid edasi minekuga, kuid need suutsme üksteisele keskendudes siiski arusaadavaks teha. Seekord Teeba peaga ei rapsinud, olen temaga sõites aru saanud, et ta ei kannata pingeslihaseid... mõtlen siin istmikulihaseid... kui need pinges hakkab Teeba peaga rapsima. Mõni hobune on selle koha pealt tundlik. Pean ma ju hobuseid treenides kõikidele aspektidele vaatama, miks on üks või teine käitumine positiivne või negatiivne, mis tekitab üht või vastupidi. Hästi palju kasutan Teeba juures lõõgastavat tehnikat. Pinges ratsanik sõidab hobuseselja haigeks.