Ära hellitatud Sohvie

Kui lastele trenni teen istub enamuse aja kellegi süles, kipub olema karja koer või siis kaevab auke koos teiste koertega.

Kasuemme Pipi mängib nõrgemat, et Sohvi õpiks murdmist nii õppis kunagi Pipi kasuemadelt collidelt.

Sellised toapikk-kõrvad peavad turvalisuse mõttes kas rihma otsa või jooksuaedikus aega veetma.

Kui ma toas viibin enamuse aja ootavad koerad ukse ees ja kui ma kodust väljas, siis aia taga.

Lara hoiab teiste koerte suhtes veel distantsi, kuid on õppinud ka tema pererahvast ootama.

Trenni lõpetamine.

Matkale minek.

Abula pangal olev RMK varjualune.

Lara oma lemmiksõbranna Lauraga.

Millised tööd tuleb tänasel päeval ette võtta. Aiapinda suurendada, eile panime tähele, et suurimaks kurjajuureks on Tassa ja siis osa karja tema järgi joondub, korra õhtul käis mõte peast, et paneks ööseks sisse. Kuid see mõtteks jäigi. Eile sai paar poni sadula alla pandud. 
Mainin, kui kaunis on hommik, mis sellest, et hopad ulakusi teevad, aga nautida hommikuvaikuses loomade hääli on need siis koduloomade või metsaomad. Kaugusest kostus lihaveise ammuuu... see nagu kajana. Muidu valitseb haudvaikus, kui kellegil on loomad lahti, siis esmase tähelepanu teavituse annavad koerad teada. Pipi tuli magamistoa akna taha koos Sohviga. Imetlen päevast-päeva Pipi kasvatusmeetodeid noore koera õpetamisel. Kahju on, et Laral on karvkate väiksem, kui olemasolevatel koertel ja seetõttu pean mõtlema hoopis uue kodu otsimisele. Olles viibinud reisidel ja olen aru saanud, et Lara on toakoer, keda enam õues pidada ei saa. Ühel ööl pidin ta veel magamiskotti võtma, värises oma fliisasemel nagu haavaleht. Ja kuskil 10-15 min kui lõppes keha vappumine. Nautis pikalt magamiskotis magamist, minu jaoks oli ühes asendis pikali olemine kurnav ja otsustasin et tõusen ülesse ja jalutan lähimas ümbruses. See oli siis Abula panga RMK telkimisalale jääva varjualuses. Tol korral me ei püstitand telki. Kuid sellest saime aru, et telk on tunduvalt soojem, kui soojatemperatuurid enam nii lämbe piiri peal pole.

Viimasel ajal pole viitsinud kirjutada, kuigi kirjutamiseks oleks palju põhjuseid. Kui siia jõuan ning blogi avanemine aega võtab on mul kirjutamise tuhin üle läinud. Ja nii lisasin siia oma reisipildid siis Lätist ja Lõuna-Eestist.

Lubasin sel aastal oma eesti tõugu täkuga osaleda eesti hobuse päeval Kurgjal, kuid pidin oma lubaduse murdma. Miks siis? Põhjuseks see, et lasin teha DNA testi ja selle maksumuseks tuli üldarvestsuses üle saja euro. Võttis sõnatuks, rääkisin siis oma murest täku ema omanikuga, kuid see ütles mulle, et see rohkem täku omaniku mure. Nojah, ka EHS-ist mainiti soovitati sellist varianti, kuid nüüd pean maksma kogu ulatuses testi värgi. Kui lüüa kõik kulutused auto remondile, et autoga ülevaatusele jõuda ning olulisi sõite teatud piirides teha. Eelmine aasta sain trahvi, et läksin ülevaatuseta masinaga lihtsalt proovisõitu tegema,et leida probleeme. 

Tahaks ise ka peale hobuste midagi näha ja lastega viibida, siis pean oma väikse palga juures kõike läbi arvestama.

Olin enam vähem arvestanud hobuse veoks teatud summaga, kuid DNA testi summa  teade viis igasuguse näituse huvi alla. Ja mõned kriimud, mis üks paaritusele toodud mära oli teinud kahandas ka huvi täkku näitusele viimast.

Oleme siis tagasi Varbolast, tagasi tee kulges rahulikult, kuid Amanda oli ainuke, kes pidi rihma otsas oma teekonna koduni veetma. Meil tekkis probleem Ohukotsu hobukarjas viibiva täku magnet külgetõmbejõuga. Mannil algas ind ning selle järel ajendas rohkem oma tunnete maailmas elama, kui inimesele pühendumine. Õnneks koju naasnuna, vabastasime hetkeks, kuid jah kohe tormati oma täkku otsima. Õnneks oli meie täkk hetkel sees. Lihtsalt sellepärast, et täkul ei tekiks huvi meile järgneda. Täkk hoiab karja ning tema ei soovi ühestki soosikmärast lahkuda ning seetõttu on täkk valmis oma privileege ja oma hoiakuid läbi tugeva voolusahmaka  tõestama olemasolu karjas. Ja mitte kellegile traumat valmistada ning kodulisele, kes kodus loomadega tegelemas ei oleks raskusi. 

Kodus toaküülikud, merisead, papagoid, õues neli koera, 5 hobu-kabjalist ja 13 kana-kukke. Kõige sellega peab meil aastaid vabu päevi andnud meesterahvas hakkama saama.

PS.... Väike seik veel hobustega, eile hommikul olid suksud aias ilusti, kui hommikutundidel veel lapsed magasid, siis mina korjasin karjust kokku ja vabadusse jäid Kati ja Kellukas. Kuid mis nemad vabadusega otsustasid teha, minna ümbrust uurima ning matkadest meelde jäänud ringiga jõudnud juba Varbolasse viiva asfaltmaantee juurde mõtlikult seisma jäänuna nad sealt leidsime. Naerma ajasid, huvitav kui neiele veel rohkem aega oleks andnud, kuhu nad oma mõistusega oleksid läinud?