Tasakaal on õnne võti.

Üks päev ökoturismi Raplamaa inimestega ja jutt Tiit Petersoo suust kuulamas. Pilt on tehtud Jüri Kõivu poolt. Minek on Lipstu Nõmmele, sealt edasi Sõbesoo järve äärde ning edasi Jalase haridusseltsi maja juurde.

Jaanikuu hakkab läbi saama ja aasta lühemad ööd pikemaks jälle venima. Mulle juunikuu meeldib.

Niidetud siis 3 ha. Lootsin jätkata veel kahe ha, kuid viimase öö vihm rikkus selle. See selleks, ega see mu tuju nulli. Pigem meeleolu tõstab oskused latt niidukiga ringi käimisel. Eile vahetasime täiskomplekselt kanna needid. Kokku kolme ha niitmisega 18 neeti, üks tera ja üks sõrg. Seda aastat alustasin siisn selliste kaotustega. Nii see on, kui üks asi tehnikal logiseb, hakkab kohe juppe minema. Ei vaadanud, kas niiduki kanna osas kas kõik needid alles ja see tingis siis kõige suuremad probleemid.
Loen vahel ajaviiteks KSV päevaraamatut ja tekib mõttes kergelt vaidlust tekitav diskussioon... kus need põdrad inimasustuse juurde saanud. Viimati loetud peatüki põhjal mõistsin, et linnainimene on hakanud aru saama, et nii oma talu ei ehita siia-sinna rabelemisega.
Sisemine tasakaal endas paneb paika oskused maaeluks. Kui tasakaal kõigub ei suudeta objektiivseid otsuseid vastu võtta. Olen oma elus õppinud ühte-kui teist kes maale tulevad ja rabelema kukuvad, ühel hetkel väsimuse ja tüdimuse märke näitama hakkama.  
Okei, see selleks need mu mõtte mõlgutused... 
Lara väljendab rõõmu märke, kuid hetkel seisame ikka selle ees, et ei kuule sõna ,,siia" ja sõna,,ei tohi". Muidugi tööd on temaga palju, õnneks hoiab kodu ja teine asi mis meeldib on selgeks saanud, kus koerad magavad. Eelistab majas ööbida, osad koerad aga elavad suvel vabatahtlikult õues. Mainin, et koerad asrmastavad mitmeid kohti, kus neil head ülevaated  igasugustele liikumistele. Kuid üks mida valvatakse on, et kui hoovi peaks mõni hobune ilmuma, siis aetakse see kohe minema... minu meelest õige ka. Kuna teatud suuruse loomaga tegu, siis kisub asi juba luusimiseks ning aiamaalt jalutatakse üle ja siis teada, et mitte midagi järele ei jää.
Herta on meil üks huvitav tegelane. 
Mõtlen, kust saada tugevaid päitseid, täkule vaja. Lõhkus täitsa tutikad uued päitsed ribadeks, et viitsimine neid kokku lappida kadus.

Kiirelt mööduvad kaunid päevad.

Kolm hobust on metsas, Liptonile toodi pruut, kes pole siiani ilmutanud vähimatki märki innast. Pigem eelistab seltskondlikult aega veeta. Iga kord kui metsas käin saadetakse mind alati väravasse. Oletan, et innaperioodi esile tulemiseks on ilmad siiski liialt palavad. Õnneks olen ka Randa tite aeda püsima saanud. Meie pätu Amanda suutis väikseid halbu kombeid suureks sirguvale eesti hobuse neiule õpetada, ka isegi siis kui vool on sees. Mul sai sellistest kommetest siiber. Amanda aga peab üksi hetkel oma aega veetma. Probleem selles koolitas uutele varssadele juba aia alt läbi käimisi. Ja tittede emmed karjuse ääres karjumas ja ootamas, et millal varsad tagasi tuleks, aga kus sa sellega. Amanda nautis veel täie rinnaga sõpruskonna suurust ja kui ma eksi vaikselt juhirolli mõõtmeid. 

Siiani tänan mõttes, et mu hobukarja juhib Testemona (trakeen), kes ei vii kunagi karja kodunt eemale vaid toob koju. Seetõttu on mul ära jäänud küla mööda jooksmised hobuste järel.

Eile pidin käima kahel korral metsas puude järel, pidin tegema kellegi tegematta töid. Lõpuks veel juhtus hullem, torkas mingi terav oks bensupaagist pumba pemhe padjakesele augu ja sealt nirises ühtlases joas pursates kütust. Tegin koorma lõpuni siis tulin koju, kus helistasin koheselt saeparandusse. Natuke tegi see teema meele mõrudaks, et pidin raiskama aega puudele, kuna mul oli plaanitud niiduk traktorile taha panna. Siis õhtul lastega ujulasse mindud. 

Täna ma enam metsa minna ei soovinud ja viisin oma plaanitud tegevuse lõpuni, niiduk traktorile taha pandud, poeg tegi eelmine päev esmase hoolduse (õlitas ja niplite kaudu sobivat tavotti lisas). Sai veel niitmisega algust tehtud. Nüüd mõtlengi, kas niita tüki kaupa või kõik korraga, kuid ilmateated ei ole pikema ajalise prognoosiga positiivse suunaga, siis mida ma peaks tegema?

Lara on nii ja naa, sõnakuulmine on null, ei kuula ta mis asi on ,,ei tohi" ja käsklus ,,siia" ei mõika mitte üks teps. Isegi Sohvi on taas sellesse tagasi jõudnud, et käib koos Laraga hobuseid haukumas. Lara ei tule ligi üldse täiskasvanutele, eks näe millal see saab olema. Tegin koertele täpilahust puukide tõrjeks. Imestan see aasta puukide rohkuse üle, isegi enda pealt sain ühe.

Üks päev ravisime Herta kabjapiiret, kus oli tekkinud haav ja see oli värske, kuhu sai siis lastud haavasparyd peale. Lapsed ütlesidki, et meil mida kohe märgatakse (kui koeral on silmas mädane rähk, kohe saab kas siis silmasalvi või ravivaid silmatilku kasutatud). Lapsed meenutavad aasta tagust üle lahe sõitu ühele saarele isaga. Kus külastati hobusekasvatus talu ja ühel hobusel nähti sügavat haava, kuid see pere ei teinud selle haava suhtes midagi. See selleks, nimesid ma ei maini.

Sai käidud Naissaarel, mis tegin... Mis ikka, eelis seisuseks on ikka loodus ja saar ise oma vaatamis väärsustega. Kolm ringi saarele rattaga tiirud peale tehtud. Saarel asub ratta laenutus, kus siis suurepärased vahendid. Nojah kuidas kellegile hind sobib, seda vaatab igaüks oma taskukohaselt. Mina laenutasin ratta 24 tunniks ja  nii palju aega mul  küll otseselt ei kulunud. Kuid matkarajad soovisin küll kindlalt läbida. Esimesel õhtul proovisin ujuma minna, kuid mainin ainult sisse kastmisega piirdusin, merevesi osutus minu jaoks ikka jahedaks 11 kraadi. Ja öösel pidin taluma magamise ajal kohutavat põlve valu. Mõned aastad tagasi kui mul autot polnud, külmetasin põlvesid ja nüüd annab aeg ajalt tunda, eriti kui külma saan. Püüan hoida teadmisega soojas ja muidugi hea on teha ka venitusharjutusi. Samas ei jätnud kasutamata sauna võimalust ja mainin, et teist ööd ma põlves närivat närvi valu tundma ei pidanud. Närvi valu ilmub siis, kui põlv on külma saanud, aastaid tagasi kui ma ühel puhkepäeva matkal kukkusin (teel Keila-Joalt Keilasse) parema põlve peale, siis olen vaikselt mõelnud, et õnneks pole sellega siiani probleeme esinenud, aga miks vasaku põlvega..? 
Mõni aeg tagasi küsis üks inimene, et miks ma kodus ei püsi... olin esimese hooga imestunud. Hämmastav, et mõni inimene julgeb teha etteheiteid. Olen enesele andnud lubaduse, et pean aastas korra või enamgi saama kodust välja mitmepäevastele matkadele. Mulle meeldib matkamine ja lapsedki nii suured, et võtan neidki kaasa või hoopis võtan ette selliseid matkamisi, mis on võimalik perega viibimiseks. Muidugi tekib sellega küsimus, kes meil majas siis. Seda probleemi pole, meil on alati keegi majas. Kuna loomad vajavad tähelepanu ja jootmist ning kanad ja koerad toitmist ning tegelemist. Kõik jookseb lihtsalt suurepäraselt, tegeleme lastega aktiivselt muude spordialadegagi, ujumine, orienteerumine, talvel suusatamine või siis lastele on meelepärsed pallimängud ja kergejõustik. 
See aasta olen juba medaligi võitnud orienteerumiselt. Iga kuu saab korra metsas jooksmas käia laste initsiatiivil, mina olen rohkem autokuski. Elu on rõõmus, kui asjad liiguvad ja saavad nii korda aetud, et saab edasi liikuda. Nüüd olen millegis jällegi sammukese edasi astumas, enne ei maini, mis teoksil, kui asi käes, siis mainin. Nii, et edasi...

Tundub, et asjad lõpuks on hakanud edenema. Traktor sai korda, ei ma ennast selles tunnusta, minu osa remondis jääb tiba tillukeseks, eks neid probleeme tollel tehnikal veel küllaga, aga üks haaval läheneda saab see monstrum lõpuks vast korda. Kiidan eelistatult oma poega, kes siis ikka pooled tööd tegi. Muidugi külameeste abi on korvamatult suur.
Nüüd pean tegema passi taotlused varssadele ja läbirääkimisi vetiga alustama, et sügisel üle talve jäävad varssadest olevad täkud õige aegselt ruunatud saavad. Uhh, jube mõtlen mitme täku pidamise peale... Mõni mõtleb, et miks teen enda elu keeruliseks, ma ei tee, elu peab olema mitmekülgne ja tegevusrohke ning huvitav. Hõlmama mitmeid valdkondi, mis kütkestavad ja annavad elule mõtte. Ei saa ju elada ainult tööle ja kammitseda ennast hunniku töödega ja kuhugi mitte jõuda.
Uuest koerast, Lara on leidnud, et lapsed meeldivad talle isegi rohkem kui täiskasvanud... minu kahtlus hakkab tasapisi kanda kinnitama karistatud koera olemusega. Meenutan tihti Vasalemma vanglast saadud ida-euroopa lambakoera juhtumit enda elus või siis laske haavaga leitud saksa lambakoer, kes hiljem kaitses mind oma endiste omanike eest. Naabrid imestasid minu sõprust haavatud koera terveks ravimise järel suurepärast koostööd. Aastaid hiljem  leides sama tänava majade juurest Tommy nime kandva kuudi, mis oli säilitatud tolle saksa lambakoera auks, kellele kuudi meisterdasime siis kogu selle tänava lapsed. Täiskasvanud varustasid materjaliga... kas mitte see pole hämmastav ja liigutav, tagant järgi mõeldes sellele loole. Need on märkimis väärsed ja südamlikud lood minu elust erinevate koertega. Kellele olen suutnud anda tagasi nende koertele omase väärikuse ja välja toonud koerale omased tuegvad küljed. Näis ootame ikka seda hetke, kus Lara jookseb üks kõik kelle juurde käskluse peale ,,siia". Muus osas oleme saavutnud palju. Koer tunneb ennast koerana, oskab valida enesele meelepärase magamis koha ja on võtnud ka aseme koha endale majja. Lihtsalt võrratu, me ei piira tema vabadust, kuidas ta veel teiste koertega mängib....