Juba teist päeva ajab muigama tähtsust täis kukeisand. Koerad piiluvad arglikult, kus asub kanaema ja kukk. Miks...? Ühel kolmest kanadest (mis Sassust järgi jäi) on pisipere, argipäeva toimetused alagavad koheselt koerte toidukausside revideerimisest ja kui need juhtuvad tühjad olema, tahetakse mullega naha peale anda. Eile pidin sellepärast väga... väga... kiirelt tegutsema. Vabandasin härra kuke ees, et oot kohe parandan vea. Ja panin siis toidu kanaperele esimeseks (koerte ees, et kukk ja kanad tunneksid ennast tähtsana). Samas kui koer kaitseb kanaperet, tunnustan koeri omakorda (millegi maitsvaga ja alati kiitus käib asja juurde). Koer on loodud inimese sõbraks ja ta peab teadma, et kogu kuuluv vara siiski peremehele ja seda peab oma koera ustavusega oskama kaitsta. Samas koerad on siis ülesse kiidetud ja lähen alati nende meeldiva tegevuse juurde ,,hõikan, kas lähme metsa" see on nende lemmik teema. Tegelikult metsas meeldib paljudele koertele käia, kui sinna kuulub veel jõukohane ning meelepärane dressuuri kordamine, siis koerad tahaks inimest ainult teenida. Mis mulle meeldib koertega metsas käies veel märgata, nende õnnelikuks olemist. Nii lihtne see ongi. Kas mitte loodus või siis kodustest loomadest pole meil miskit õppida.
Mainin, olen õnnelik nende üle, kes ümbritsevad mind. Koerad on mind aastaid saatnud. Olin 2 aastane, kui vana-vanemad mulle esimese koera ostsid, kellega koos siis kasvasin. Naabrionu, kes varahommikuti alati mööda sõitis oma argipäeva rutiini rikkasse töö postile, oli ta märganud alati mind koeraga kuskil heinamaal... hiireurge kaevamas koos koeraga = õigemini olin koerale moraalseks toeks. Kui koer Dzerri leidis hiirepesa, siis selle harutasin lahti, pidin teadma, kui palju leidub selles hiirepoegi.
Aastaid hiljem, kui ma Lagedi koolis käisin ja vahel nädalavahetuseti vana-vanaema eest piima andmas käisin. Siis mulle neid jutte vestis. Nüüd see naabrionu küll surnud, aga meenuvad aastad, kus nagu naabritena tihedas koostöös sai ka heina tehtud. Oi aegu ammuseid ... ütlen lihtsalt meenutuseks. Need olid kaunid ajad.
Mainin, olen õnnelik nende üle, kes ümbritsevad mind. Koerad on mind aastaid saatnud. Olin 2 aastane, kui vana-vanemad mulle esimese koera ostsid, kellega koos siis kasvasin. Naabrionu, kes varahommikuti alati mööda sõitis oma argipäeva rutiini rikkasse töö postile, oli ta märganud alati mind koeraga kuskil heinamaal... hiireurge kaevamas koos koeraga = õigemini olin koerale moraalseks toeks. Kui koer Dzerri leidis hiirepesa, siis selle harutasin lahti, pidin teadma, kui palju leidub selles hiirepoegi.
Aastaid hiljem, kui ma Lagedi koolis käisin ja vahel nädalavahetuseti vana-vanaema eest piima andmas käisin. Siis mulle neid jutte vestis. Nüüd see naabrionu küll surnud, aga meenuvad aastad, kus nagu naabritena tihedas koostöös sai ka heina tehtud. Oi aegu ammuseid ... ütlen lihtsalt meenutuseks. Need olid kaunid ajad.
