Eilne ilm leitsakuliselt palav. Viimane nädal pärast ussirohu andmist olen jälginud Mooritsat ja palunud seda teha ka lastel. Eile lasime lastega hobusekarja nüüd siis Kuusikmardi karjamaale. Joel vedas sinna jootmisvanni, mina korrastasin aia. Niitsin teerajad sisse kaevu juurest aia äärde, kus joodame hobuseid. Käisin vaatamas õhtul hilja veel Mooritsat, kuidas ta ennast tunneb ning ega mutukad teda väga kiusa. Tundus, et oli leidnud enesele hea varjumiskoha. Olles hommikul vara jälle hobuseid vaatama läinud. Märkasin Mooritsa tagumise reie sisekülgedel hangunud verejälgi. Asja uurimisel selgus, et öösel olid teda veel kiusamas käinud kihulased. Ega midagi koju ja putukatõrje vahenditega jälle tagasi. Puhastasin kõige õrnemad kohad, kus oli tekkinud kerge haavakärn ning pihustasin siis talle üle keha lehkavat putukatõrje vahendit. Tundus, et asi toimis, igaks juhuks sai pihustatud erinevaid tõrjevahendeid. Mutukad, putukad selleks korraks lahkusid ja poni jäi rahulikult kõrrekesi ja ristikut otsima. Mis vaevab ponitäkku, õnneks on loomaarst tulemas, kes võtab vereanalüüsi ja mille ma homme hommikul vara siis Tallinna toimetan, et teada saada mida vaevab ühte looma, kes oli paar kuud tagasi terve, kui purikas ning alustada raviga, mis aitab. Umbes ei tohi kunagi ravimeid kasutada.
Natuke veel Vääriselupaikadest...http://www.loodusajakiri.ee/eesti_mets/index.php?id=1026
