Lipton ja Eeva-Lota.

Eile sai mööda minnes Lipsul (hüüame teda nii), jalgu tõsta korda mööda, kallistada. Iga päev puudutan, et harjuks kinni hoidmisega, siis jäävad ära hilisemad päitsete lõhkumised. Kui üks kord kanntab, siis hakkan koos Eevaga kinni siduma. Esialgu jätkan nii nagu on.

Naabrimehel on pahad päevad tulnud... siis kui tal pole lapsed pikka aega külas käinud muutub ta oma käitumiselt kuidagi kurjaks ja ettearvamatuks. Tõstsin karjaaia naabrimehe aia tagant oma kodule nati lähemale. Eile oli pool aiast maha jõudnud tõmmata ja postid maa seest välja tirida. Hobused lahti lasta jõudnud. Politseiga ei hakka ma tema suhtes asju õiendama. Kannatan ära, pigem otsin jälle kontakti, et helistada ta mõnele lähedasele. Kui inimene on vana ei anna ta aru, millega ta hakkama saanud.

Teine probleem, koer on tiine, mida ma eriti ei oleks tahtnud, tean ka millise isasega. Eks mul juba otsus tehtud, ei jäta ühtegi ja hiljem koer plaanis steriliseerida.

Kolmas on traktoriga.

Ilusat palmipuude püha.

Ehh, juba palmipuudepüha; http://www.folklore.ee/rl/folkte/sugri/mordva/rk/urbe.htm

Mind sellised rahvuslikud tavad huvitavad, kasvõi hiied ja nendega seonduv. Praegu on päeva korral Maardu hiis, kus RMK raidurist traktor oma tegemisi täidab. Kui vaatasin kaarti kaardistatud hiie ala, siis kohutav, kui väike on inventeeritud kultuuripärandi objekti suurus ala nimistusse kantud. Tegelik suurus oli veel suurem, kus praegu RMK on maha võtnud puid. Olen lugenud palju, mis on juhtunud, kes on hiies käitunud vanade tavade kohaselt, aga kas see praegu ka kehtib. Ei tea. Ei räägita, samas meenub mulle 80 aastatel, kus oli veel linte puude okstesse ja tüvele seotud. Korra küsisin oma sõbranna Maiu käest, kes hiiele ainult 1 km kaugusel elas. Nii, et hiljem, kui alati möödusin sellest paigast, pöörasin ikka pilgu, et tähele panna, kas on mingeid märke kohalike käimistest. Kuid jah viimastel aastatel pole ma sinna kanti enam saanud, kuigi ma oma mõtetes olen olnud ikka selle paiga austaja. Mind seob palju selle kohaga mälestusi. Mul lasid nutriad jalga, siis sain selle koha kohta palju teada. Elas selle läheduses mu üks parimaid sõbrannasid. Mõned aastad eksisteeris Maardu mõisa tall, kus siis peatreeneriks Ain Unt. Nati sai seal ratsutamise trenni eest käia tööd tegemas. Enne seda, kui hobused Maardu mõisa talli kolisid, asusid nad Kostiveres.

...

Mõtted keerlevad selle va mammona ümber. Mõtisklen päevast päeva, kuidas saavad teised hobusekasvatajad hakkama. Kui alustan kasvõi lihtsamatest asjadest. Hobustele allapanu ostmisest, kaera mina ei kasvata vaid pean selle ostma, siis söödategu (kui on omal maad, siis oma maa pealt varutud söödal on odavam hind). Eelkõige kui olla majandav ettevõtja peaks ka ümbrus ehk siis keskkond milles oma toodet - teenust pakutakse, olema vastav. Kuhu klient tahaks tulla ka edaspidi. Ega ma ise oma teenuse pakkumisega hetkel rahul pole. Eks mul endal on soove kuhjaga, kuid asjad jäävad kuhugi taha seisma.

Kahju on sellest, et abikaasal pole ehitus inimese soont ning sel juhul peaksime ostma ehitaja, kes ehitaks. Meil on hetkel pooleli hoonete renoveerimine, materjal on olemas.

Lihtsalt võrratu päev.

Kena ilm meelitas juba vara hommiku mind õue piiluma, kas hobused aias. Ehh jah, ei olnud nad miskit. Testu oli juba magamistoa akna taga ja piilus korra siia ja sinna aknasse, et kas on liikumist. Ainult, kes õues liikumist kisaga teavitas oli lakas pesitsev kukk, kes siis kires kriiskavalt ja kaja tekitavalt. Jätsmine viimane öö prooviks ka Liptoni õue, tahtsin näha, kuidas ta ennast üleval peab.

Korra päeva ajal lasin Mooritsa ka lahti, et ta saaks vabalt joosta, aga ta hakkas hoopis Liptonit piirama, siis ma ei saanud teda lahti jätta, pidin jälle kinni panema. See aasta suvi, kus ma veel jälgin, kas Moorits on võimeline järglasi tootma või mitte, siis läheb oma koju tagasi. Ei ole mõtet pidada pool suguvõimetut poni= peitmunandiga täkud lähevad esimesel võimalusel kastreerimisele, nendest ei saa asja. Peitmunandiga kipuvad kurjaks minema. See miks ma ei julge Mooritsat lahtiselt karjamaal hoida koos uue täkuga, kardan et võib maha murda. Korra ühe vanema hobuse maha murdnud, siis pigem olen tähelepanelikum ja ise juures, kui ma neid lahtiselt hoian. Ennemini eelistan juures olla, kui neid omapäi jätta. Siis on süda rahul, kui oma silm kontrollimas.

Lipton laseb rahlikult päitseid pähe panna, harjutan jalgu tõstma, samas hakkas meeldima kallistamine. Vaikselt harjutan kallistamise läbi, paigale jääma, et ehk kinni hoidma, et mitte lasta tal põgeneda. Lapsed käivad ja tegelevad temaga. Eks hetkel raske päitsetest talutamine, loodan, et suveks on see ka selgeks õpetatud. Selline tugev ja aastane täkk sälg peab juba päitseid kandma ja oskama järgneda inimesele. Vigu teha ei tohi. Muidu jääb märk külge.

Täna sai siis hoovi riisutud ja heinaprahti oksterisuga koos põletatud. Eelmine aasta sai palju maha saetud, siis üks päev proovisin üle pika aja oma saagi jälle, tükeldasin siis tüvesid parajateks juppideks, et saaks lõkkes ära põletada.

Edusammud.

Lipton teeb tõeliselt edusamme. Eile lasi juba omale päitseid pähe panna, nii et ta ei läinud endast välja. Mulle ei meeldi, kui hobune hakkab vastu päitsete pähe panemisel. Viisime sisse juba talutades. Naljakas oli see, et suht raske astumisega oli ta. Kuna ta ei suutnud mõista, kuhu teda talutatakse. Mina siis tagant ja laps ees. Vahe peal vastupidi. Päevad on nii mõnusad õues tegutsemiseks. Kui ma vean oksi ja tegelen viimaste põletamisega. On hobuse kari minu lähedal ja nokitsevad söömisega. Ja siis ei taha keegi aiast välja murda, aga nii kui mind pole, kohe tehakse seda mis neile meeldib. Pahurad tüübid on Eeva-Lota, Herta, Amandast ei räägi ma.

Paberimajandus.

Passid, registrid jne. Kui hakata uurima millised registrid meil eestis eksisteerivad hobustele ja ponidele. Hetkel eksisteerivad EHS ja ESHKS kust siis antakse välja võrdväärsed välisilmas aktsepteeritavad passid hobustele, kui ponidele. Eelmine aasta arvati Eeva-Lota mitte kui tõule vastav hobuse järglane kummalisse registrisse... tõuta hobune. Kas ei ole kummaline, olen jälginud, et saaksin tagasi aretada eestlase. Alustan sellest, 9 aastat tagasi kingiti mulle hobune nimega Maiu (tõug teadmata, Andres Trei oli selle kuskilt toonud), kelle aasta hiljem paaritasin Temberiga (eesti tõugu-Taru liini jätkaja). Esimesest paaritusest sündis kollane mära nimega Teele. Paaritasin Maiu uuesti ära Temberiga sündis järgmisel aastal kollane Teeba-Milagros. Hetke seisuga on mul kolm kollast ja üks kollase-valge kirjut hobust-poni. Heledate hobuste nuhtlus on nende kergelt määrduv karvkate.

Nüüd, kus mul on tulevane täkk Lipton (vara on ennustada, tema tõuväärtusi, kuid unistada võib). Lipton põlvneb Lari liinist, vanaisaks on Laasik, isaks Lemmik. Uurisin Liptoni põlvnemist ja mis mulle avanes, et vanatüübiline sellise suure kondiga sugupuu. Mulle üldse meeldivad suurema kondiga hobused. Taru liinis eksisteerib jämekael, aga peened jalad.

Olen need liinid enam vähem selgeks teinud. Eelmine aasta paaritasin Teele ja Teeba Euroga sain tulemuseks ainult ühe varsa. Kuna olen Teelet varem ka paaritanud, siis kurvastus missugune, et ma ei saanud temalt varssa. Teelel on tohutult suur süda. Mõistev, hell, piisavalt energiline. Olen otsustanud ta müüa. Tahaks osta asemele uue puhtatõulise eestlase. Kuid ma säilitan ka ristandite olemasolu... miks. Nad on tugevad tervise poolest. Olen rahul oma ristandite aretusega. Ühtepidi pakuvad nad silmailu, kui ka hingele.

Mida teha teisiti selle aasta söödavarumisel.

Arvan, et silo tegemisel arvestan aega ja kõrre valmimist. Lasen teha varem ja mitte enam nii palju. Heina tahaks see aasta rohkem. Püüan rohkem panustada ka saepuru hankimisele.Viimased aastad on olnud suht jamad. Kus on kallis ja kus veab kohalik majand kokkuleppeliselt.

Mõtlen ikka Liptoni saamis loole. Käisin täna pabereid vormistamas. Ümber registreerimas. Mul seisab ees, veel Herta paberite ümber vormistamine.