Eile juhtus mu elus esimene kord, kus ma ei saanud saata enda talus sündinud hobunoorsandi. Hüvastijätu tegin juba eelmise päeva õhtul individuaalselt. See on nukker, kuid ületan enesest kõik, teadmine, et noort looma ootab ees uus tulevik.
Üks õhtu kihutasid kõik metsas olnud kabjalised koju, kuna mõnedel isenditel inna aeg. Ja kuna ma ise tööl, panid lapsed siis märad aedadesse laiali. Täkk sees läks lausa nii pöördesse, korra proovis aknast enesest välja mahutada. Kuid õnneks see jäi lõpule viimata.
Laraga käisin jahikoera koolitusel. Elus esimest korda viibisin sellisel koosviibimisel. Sain teada, mida pean veel Larale selgeks õpetama, kuid tal on võimalus saada heaks jahikoeraks.  Üks asi häirib viimasel ajal, kipub üksi salaja metsas käima. Nii püüan hoida meeli erksana ja tähelepanu Laral igal viisil. Taskus on alati maius, et hoida tähelepanu. Ja kui ma ise tuppa, siis koer ka sisse. Vahel, kui miskit teha kuskil pikemalt, peab ta veetma toas üksi. Muidu on nii, et teeb putket kohe, kui mu tähelepanu muuga hõivatud.
Interneti ja avalikkuse meediakanalites kajastatakse aktiivselt hobuste üleküllusest pakatavat turgu. Eks see teeb murelikuks, kuid püüan säilitada alati optimismi. Kui millegagi on algust tehtud ei saa sellest ka nii kergekäeliselt loobuda. 
Vaatasime täna hommikul noori hobuseid ja nende välimikke ja andsime hinnanguid, mida neis silma hakkab.
Pisikesest Anettist on sirgunud kena hobuneiu. 
Olen hetkel veel kahe vahel kas ruunata Lipton või jätta täkuks, aga homme helistan veel ühele inimesele, kellega toda teemat arutada.

Täna lõpuks soe, muidugi ei suutnud ma loobuda talvistest soojadest komplektidest. Metsas kolasin sigade pärast neid on ikka hulgim meie kanti tulnud. Katsetan, kas koertega pidev talupiirides liikumine annab tulemust neid peletada. Karjamaadel ikka sügavad kobestus jälgi jäetud. Õnneks nüüd on siis ka heinamaal rohi kasvama hakanud, eelmine nädal avanes nutune pilt, laiguti madal humal-lutsern. Näis millal silotegemist saab teha.
Ees seisab jälle ühe ponnu ära saatmine, ühtepidi rõõm teistpidi väike nukrus. Nagu oma last saadaks, kuid teades enda võimeid ja võimalusi, siis ei saa ma lubada üle enda võimete. Mõistus peab kaaluma reaalselt kõik + ja -. Samas hea meel, et leidsin sobiva kodu, samas teistpidi tunnevad rõõmu lapsed.  Loodan, et järgmisel talvel juba väikse Mannu siis Luciano eest saadud saani ette rakendada. Laura tegeles eelmine talv vähese lume korral veel koerte rakendi õpetamisega ja kasutas oma plastkelku selleks, kuid teadagi on see neljale koerale suht kerge vedada. 
Millist ilma lubab ja millal saab alustada heinatööga?
 

Täna hommikul oma 24/7 töövahetuse lõpetasin ebamugavustundega, tervis polnud suurimas korras. Koju saabusin uurisin hobuseid ning leidsin, et lapsed olid jälle Lipsu sisse pannud. On suks, oli teine veel aia puruks tõmmanud. Õnneks lapsed on õppinud käsivikatiga niitma ja nii poisile siseruumidesse süüa vedanud. Muidu suht rahulik, allub, tegin isegi vihmaste ilmadega kolme tunniseid treeninguid, isegi Lucianot ei saanud jätta trennita (käe kõrval 0,5-1 tunnini).
Proovisin tunni jooksul voodis pikutamist, kuid mis teha, kui inimene on harjunud loodusega elama. Mõtlesin, et mida peaksin täna tegema, kui arutlesin endamisi, sõnniku kärutamisest, siis oii vastumeelsus ja kohe meenus tohutu higistamine. Kui mind vaevab kas väsimus või mingi muu probleem, siis olen mõistnud, et kõige parem mõistja on selles rollis on hobune. Võtsingi platsitrenni asemel, ühe pikema distantsi ja uurida võimalusi matkamiseks edaspidigi. Hobust saduldades sain aru, kuidas Teeba püüdis mind mõista ning kohelda. Ja tänane matk andis kõike seda mida mul vaja oli, teekonna lõpus, kui Teeba tegi mulle adrenaliini hüppe ja lisaks metsikut galoppi, et teistele järgi jõuda. Lasin tal ka seda teha, kogesin pärast kõrget hüpet üle kraavi vererõhu tõusu, vaevanud tervise probleemid olid kadunud. Lasipuu juures tänasime lastega hobuseid ohtralt leiba jagades. Leidsin, et tegin õieti, et midagi tegime ära. 
Esmaspäeval sai ära veetud kõik oksad, mis olin saaginud ning veel hobustele korraliku jaanitule süüdanud. Me ise perega veetsime jaanilaupäeva vihmapüha pidades toas teleka taga, kuna telkust miskit kaeda pold, siis eelistasin mõne rea raamatust lugeda, mis aitab unemaailma kaduda. 

 Aknast välja vaadates tundus, et metsast tõuseb paksu suitsu, kuid tegelikult oli see pikast sajust ning mingi soojuse mõjul udu tekkinud.
Tänast hommikut alustasin jällegi oma tavalise argise askeldusega, kõigepealt kohvi vesi keema, kaevu äärde ennast karastama ning kiire pilk, kodu juures olevale noorkarjale. Kuna tihe paks udu andis ähmaseid kogusid märgata, tuli aeda minna ning uurida, kuidas suksud tunnevad lähemalt. Muidugi noored on sellised, kes kohe uudistama tulid. Tundus, et hopadel hommikuund polnud, tegeldi aktiivselt pead maas söömisega.
Isegi Lips ja Mann olid oma koha peal. Metsahobused pidasid korraliku söömisorgiat v.a. mõned varsad, kes lebotasid varju all.
Ja muidugi Kati oli see, kohe minu ilmumisel valvsaks muutus ja varsa suunas mõned sammud tegi.
 

Puhtatõuline eestlane Tassa, kellel siis järglane ka puhtatõuline ka sinisilmne. Olen rahul Tassa titega. Tegemist siis mära varsaga. Nüüd on võimalust teha valikuid, keda jätta ja keda müüa.

Mõlemad on sinisilmsed. Tassa ja Leedi Milla (meie kuninganna). Mille alusel teen valikuid, kui mõni järgalne südamesse läheb, saab otsutatud edasi eluteekond.

Kellukas ja Lorenzo.

Mainin seebikaid ei vaata, Anete korraldas fb vahendusel L-tähega nime pakkumist. Kuna meil endil mõistus otsas, nii seekord hobulapsed enesetele nimed leidsid v.a. L*amurella ja Leedi Milla oma perekeskelt leitud ning leiutatud nimed. 

Meie ustav Kellukas, koos oma mõne päevase Lorenzoga.

Proov, kas post seisab kindlalt maa sees ja eks ikka poosetamise pärast ka. Kas sobin siia posti otsa...?

Esimene proov kohvitamiseks tehtud, kuid viimistleda on veel palju ja juurde pean leidma sobivad istumised.

Sohvi proovis ka, kuda tema esinemine sobib posti otsa. 

Joeli ja minu ühistööna valminud pikem pink.

Sass rahul ja mina rahul. Kohvetamine tehtud ja mõtteid mõlgutama, kuidas oma laud täiuslikuks muuta. 

Lorenzo ja arg Lembitu, kellega väheke maadlen, kuna on vaja edaspidi ikka suhelda ja täkk varssade puhul väga oluline.

Ma ei jäta oma jonni, näpin pidevalt. Kui lapsed ponisid saduldavad.

Ponid saduldatud minek Purku jaanitulele, mis sellest, et väljasõit hilines. Käisime Noarootsis õe tütre gümnaasimu lõpetamisel ja seega ei osanud tagasi sõitu enam organiseerida. Rapla ja Noarootsi vahel ikka jupp maad, siis sõidule kulub ajaliselt ikka tund ning jällegi kiirusepiirangud teeremondiga Haapasalu maanteel veel ajakulu lisamas. 

Lorenzo süllevõtt Sassu valvsa silma all. Sass ilmutab siin kontrollivat hoiakut. Vahepeal müksates, kuule aitab, sa võib-olla hellitad väga ära. Ignoreerisin Sassu käitumist. Olin pühendunud varssadega suhtlemisele. Meil käib palju algajaid ratsutajaid, siis varsad ei tohi ootamatult inimest lüüa. Varsad ehmatavad järskude liigutuste peale. Iga kord ja mitmeid kordi palume ka lastel pehmete liigutustega läheneda.